Thursday 29 December 2016

Vannitoavaipasid ei ole kunagi liialt palju

Selle aasta viimane sissekanne on purukslõigatud särkidest ja venivatest voodilinastest, sekka ka üks punane kleit. Peale oma esimese vannitoavaiba tegu ma enam poevaipu ei tahagi. Teise vaiba monteerisin kokku nõela ja sünteetilise lõngaga. Omatehtud vaibad on palju suuremad, imevad niiskuse kähku iseendasse ning on pehmed peal astuda. 
Seekord heegeldasin ribad lihtsalt üksteise peale kokku. Alumisele poolele pinseldasin jälle vedelat silikooni et vaip mööda põrandat ei libiseks.
Täna on mu sünnipäev. Kõigepealt mägedesse suusatama ning siis lasen end õhtul restorani tassida. Palju õnne mulle!

Tuesday 27 December 2016

Krumkake- koonusvahvel ja sirupstynnkaku - õhuke siirupiküpsis

Üks päris vanadest jõuluküpsetistest on Krumkake, mis on üks vahvli variant. Krumkake juured ulatuvad ilmselt 1800-sajandisse, kui puupliidid majapidamistes tavaliseks muutusid. Rammus ja krõbe, jõuludeks peaaegu et kohustusliku kardemoniga. Vanasti käisid krumkake-rauad äravõetud pliidirõnga peale, tänapäeval saab selliseid raudasid vanakraamipoest. Raua sees olevad mustrid varieerusid paikkonniti vastavalt kohaliku sepa kunstimaitsele. Kui me endale induktsioonipliidi otsime, andsin oma vanad rauad ka vanakraamipoodi ning ostsin elektrilised.

Krumkake nimi tuleb nende rullikeeratud koonusekujulisest vormist.
Mul pole võimalust olnud eestis tavapäraste vahvliraudadega seda tainast küpsetada, aga ma kujutan ette et tulemusel ei ole suurt häda midagi. Krumkake-rauad on teevad küll õhemaid vahvleid, aga eesti vahvlirauad küpsetavad vähemalt krõbedaks. Traditsiooniline krumkake on ca.1,5 mm paksune.

Taigen tuleb päris paks ning sinna sisse käib:

3 muna
150 g sukrut
150 g sulatatud jahtunud võid
150 g nisujahu 1/2 tl kardemoni


muna vahustada suhkrutega ning siis lisada sulavõi ning kardemoniga segatud jahu. Lase taignal tunnike paisuda ning küpseta vahvlid.
Valminud vahvlid keeratakse tuutudeks, isegi selleks on välja töötatud oma riistapuu. Kuumad vahvlid tuleb rulli keerata suhteliselt ruttu enne kui nad kõvaks tõmbavad. Teine variant on vahvlid paraja suurusega tassi sisse/pahupidi pööratud tassi peale panna, nii et vahvlitest endist kausikesed saavad. Sellise väikese vahvlikausi seest serveeritakse jõuluõhtul või muudel pidusöömingutel murakakreemi- vahukoore sisse segatud murakamoosi. Aga miks mitte magusaid vahvleid ka vaniljejäätisega serveerida. 
Minu vahvlituututang, et näppe ära ei kõrvetaks:
Kaunimustriline maius, mida mina ei suuda kunagi täpse kogusena raudade vahele panna. Ikka jääb natuke servadest puudu või üle.
 Pealtnäha väikesest taignakogusest saab tegelikult päris soliidse tuutukuhja.
Kui kellelgi peaks olema probleeme selliste hõrgutiste säilitamisega, siis tiheda kaanega karbis säilivad krumkaked pikka aega. Krõbeduse säilitamiseks soovitavad teadjamad karpi mõned suhkrutükid panna.

 Sel aastal proovisin esimest korda teha Sirupstynnkaku-t ehk õhukest siirupikooki, mis on pärit ühest teatud orust, Østerdalen`ist ning pole eriti mujale levinud. Mina sain seda küpsetist maitsta tänu ühele kolleegile, kelle ämm Østerdalenist pärit on. Selle küpsise tegemiseks on erilisi vahendeid vaja nii et ma ei hakka kogu retsepti panema, kuigi tegelikult peaks seda ehk ka saama tavalise panni peal ilma rasvata ning palju väiksemal skaalal teha. Taigen ise on üsna ilmetu ja maitsetu segu nisujahust, veest ja võist, mis siis ööpäeva külmkapis paisuma peab.
 Lisaks taignale tuleb teha siirupi ja võisegu, kuhu ka lusikaga kardemoni on pandud. See on see võlukoostisosa, mis küpsised suussulavaks teeb. See on määre ehk Kåsa.
Taigna lahtirullimine on paras jant. Nimelt tuleb rullimiseks kasutada nii vähe jahu kui võimalik, sest muidu tulevad küpsised jahuse maitsega. Samas muutub taigen toas sooja käes ruttu pehmeks ning jääb laua külge kinni. Taigen tuleb rullida imeõhukeseks leheks.
Minul on küpsetushuvilisena natuke vajalikku nodi kokku ostetud, mis töö kergemaks teeb. Rullimiseks on mul ümar tekstiilist alus ostetud. Netist hiljem lugesin, et pahupidi keeratud vahariie teeb sama töö ära. Lisaks on mul pikk tokk, millega lahtirullitud tainast on kergem küpsetusplaadile transportida, ümber keerata ning sealt pärast ära tõsta. Samuti saab rullimise ajal selle lapiku toki taigna alt aeg-ajalt läbi libistada, kontrollimaks ega see laua külge kinni pole rullitud.
Sellise suure ja õhukese koogi rullimine on paras kunsttükk ning nõuab pikka harjutamist. Tunnistan ausalt et alumisel pildil on minu kõige ilusam tulemus. Päris esimesed koogid nägid välja nagu vanad ja väsinud nõudepesulapid, ebaühtased ning augulised. Päris prohvid küpsetaja-naised suudavad aga välgukiirusel toota perfektseid ümmargusi kooke.
Norras on oma suur traditsiooniline küpsetusalus, mille nimi on TAKKE. Meie takke on päris suur, läbimõõt 60 cm. Vanasti olid jällegi "igal" majal keldris küpsetusruumid kus ka puudega köetav TAKKE oli. Enne oma mehega tutvumist ostsin omale väikese maja maale, maja oli 1937 aastal ehitatud ning ka selle keldris oli küpsetusruum koos suure piraka takkega, 2x suurema küpsetuspinnaga kui mu praegune plaat. Puuküttega TAKKE kütmine pidi omaette kunsttükk olema, et raud igas suunas ühtlaselt kuum oleks. Mul on isegi oma vanast keldrist üks hägune pilt ette näidata:
Takke peal tehakse palju erinevaid küpsetusi, saab ka pannkooke teha ning ilmselt ka suure hunniku kotlette korraga, kui soovi peaks olema.
Igatahes, tagasi õhukeste siirupiküpsiste juurde. Kui ühelt poolt sai parasjagu pruuniks küpsetatud, keerasin lataka ümber. Lasin natuke küpseda ja pintseldasin rohke siirupiseguga üle. Vahepeal täitsa mõtlesin et kas varsti alarm ka tööle hakkab. Siirup kuumal pannil tekitab päris kenasti suitsu, nii et pidin korduvalt käterätiga seda pannilt ära kuivatama.

Siirup peale määritud, murdsin koogi kokku ning lasin õige pisut veel küpseda. Siis tõstsin koogi lauale ning rullisin ettevaatlikult taignarulliga üle. Siis kleepuvad pooled paremini kokku ning küpsis tuleb ilusam ja ühtlasem. See etapp oli kõige vastikum, siirupisegu litsus ikka pärist korralikult koogi vahelt välja, nii et mul oli hea meel et mitmekordse suure laualina alla olin taibanud panna.
Nagu isegi aru saate, keegi 60, või noh, isegi 40 cm läbimõõduga küpsist järada ei suuda, samuti käiks selliste suurte toodete säilitamine üle jõu. Lõikasin suured, veel leiged küpsised pitsanoaga väiksemaks, servad panin eraldi karpi koduseks nosimiseks. Üldiselt oli plaan seda küpsist mitmele poole külakostiks kaasa võtta, aga ainult üks inimene sai endale purgiga maiust jõulukotti. Ülejäänud mugisime ise õhtuti diivanil lösutades ära, lihtsalt nii hea oli, kuigi pealtnäha igava välimusega. Järgmisel aastal teen kindlasti uuesti, ehk suudan siis ka taigent ilusamalt suureks rullida.


Monday 26 December 2016

Jäälatern

Olen varem ämbreid kasutates jäälaternat teinud, aga kui küünlatopsi sisse panin, siis uppus see ära või vajus viltu, sest küünlatopsi kuumus sulatas põhja ära. Panin eelmisel kevadel kaks roosetama läinud leivavormi kõrvale ning olen nüüd mõne nädala + ja - kraadide vaheldumisest hoolimata suutnud mõned "halud" endale teha.
Värvi andmiseks panin vee sekka punapeedivedelikku. Nüüd lõhnab mu jäälatern hirmsasti äädika järgi, aga kes seda ikka lähedalt nuusutama ronib. Panin uued "halud" järjest üksteise peale, vahepeal on need küll veidike soojakraadide käes sulanud, aga pole hullu. Ma laon uusi järjest peale kui vahepeal jälle talveilma on.
 Ilma välguta pole pimedas just lihtne pilti teha.

 Koridori aknast ka viimane pilk peale visatud enne kui tuppa sooja sai.

Tuesday 20 December 2016

Kõrvad sooja

Ämmal on kohe peale uutaastat sünnipäev ning ma kudusin ta uue moodsa Setesdal-kampsuni juurde ka sobiva mütsi.

Kookosmütsid

Veel ühed norrakate jõululemmikud küpsisekarpi, Kokostopper ehk kookosmütsid. Minu mehe üks suur lemmik, mina sõin neist kaks, ülejäänud läksid tema kõhtu. Parajalt suured küpsised, seest pehmed ja mahlased.

50 gr. sulavõid
2 muna
1 dl. suhkrut
200 gr. kookoshelbeid

Klopi muna ja suhkur omavahel lahti, sega sekka jahtunud või ja kookos. Lase taignal 15 min. tõmmata.
Enne pannile panemist sega taigen uuesti läbi sest vedel vajub alla.
Säti supilusikaga pannile parajad nutsakad. Minul mahtusid kõik pätsid ühele pannile. Küpseta keskmisel riiulil 175 kraadi juures 15 minutit. Lase enne natuke jahtuda kui kookosmütsid pannilt tõstad, muidu lagunevad laiali. 

Friday 16 December 2016

Kolmnurkadest kolmnurksall

Alguses joonistasin paberile kuidas nurgad täpselt jooksma hakkavad. Kududa tuleb triipudena ning siis triibud hiljem kokku õmmelda.
Ühevärvilised kolmnurgad on kootud lihtsalt nii, et igal uuel real on kaks silmust alguses kokku kootud. Kahevärvilised ruudud on kootud sama põhimõttega - igal teisel real on ühte värvi lõngaga silmus rohkem kootud ning teise värviga silmus vähem.
 Tulemuseks on soe ja mõnus õlasall. Minu vardad olid suuruses 3,5 ning vardal 40 silmust. Sellise salli kudumisel on hea lõngajääke ära kasutada, samuti on seda kerge kaasa võtta kui kuskil oodates kudumiseks aega peaks olema.

Saksa jõulupräänikud

Küsisin hiljuti sõbranna käest, mis küpsetisi Eestis üldse jõulude ajal tehakse, sest mulle endale tulid ainult piparkoogid meelde. Või õigemini vana-aasta küpsetisi, sest meie peres küll jõule enne 1990-ndaid ei peetud. Lapsena arvasin ma üldse et jõulud on teine sõna vana-aastaõhtu kohta, nii kristlik oli minu lapsepõlv.
Ise arvasin et ilmselt olen juba niikaua Norras elanud et enam ei mäleta koduseid kombeid, aga kui Sillel ka midagi erilist peale kringli ja piparkookide meelde ei tulnud, siis on ilmselt ikka Eestis vähe traditsioonilisi jõulumaiustusi.
Nagu varem mainitud, siis Norras on jõuluküpsetised eriti tähtsal kohal. Mõni ajab mul kulmu kergitama, nagu näiteks Jõulusai, mis on põhimõtteliselt üks suur rosinakukkel. Aga ämm tahab igal aastal oma rosinasaia süüa just jõulude ajal. On päris vanu jõuluküpsetisi mille tegemiseks eri varustust on vaja, aga on ka selliseid, mis eelmise aastasaja jooksul traditsiooniks on saanud ning tavalise ahju ja panniga tehtud saab.

Mulle tavalised kuivad piparkoogid ei meeldi, nende kõige parem omadus on lõhn. Meie pere lemmikud on paksud pehmed Saksa jõulupräänikud, mille retsepti leidsin 1991.a Cappeleni kirjastuse kokaraamatust.

Saksa jõulupräänikud

2 dl heledat siirupit
125 g suhkrut
75 g võid
2 tl kaneeli
1 tl jahvatatud nelki
1 tl ingverit
1 muna + 1 munakollane
1/2 dl piima
1 tl. soodat
1 1/2 tl. küpsetuspulbrit
ca. 575 g. nisujahu

30-35 piparkooki, küpsetada 200 kraadi juures ca 10.min.

Lase siirup ja suhkur potis keema, lisa või ja vürtsid. Võta pott pliidilt. Klopi muna ja munakollane piimaga, sega siirupisegu sisse. Lase segul jahtuda.
Sega sooda ja küpsetuspulber jahuga ning sega vedela sekka. Kui taigen natuke vedel tundub, siis arvesta et külmkapis seistes siirupitainas hangub, lisaks paisub jahu. Paki taigen kilekotti ning lase külmkapis 1 ööpäev seista. Siis on vürtsidel aega taignale maitset anda.

Rulli taigen pikaks 6-7 cm läbimõõduga vorstiks. Lõika 0,5 cm paksused viilud ning tõsta pannile. Hea kui nuga terav on, siis ei vajuta viile nii lössi nagu mina oma noaga vajutasin. Pea meeles et küpsised paisuvad päris palju.
 Peale 10 minutit ahjus saab sellised prisked poisid. Pea meeles et neid liiga pikalt ei küpseta, muidu muutuvad küpsised kuivaks ja kõvaks.
 Tervest kogusest saab sellise hunniku präänikuid. Aga taigen seisab ka ilusasti külmkapis kui korraga ainult poolest kogusest küpsetada. Siis saab hiljem uuesti värskeid präänikuid kui äkitselt magusaisu peale peaks tulema või ootamatud külalised ukse taga on.
Retseptis soovitatakse präänikuid süüa või ja juustuga, aga meie pole kunagi niikaugele jõudnud. Nagu Norras kõnekäänd ütleb - kes siis ikka peki peale võid määrib. Meie meelest on küpsised ka ilma lisanditeta vägagi söödavad.

Tuesday 6 December 2016

Brune pinner - pruunid pulgad

Norras on igatahes jõulud käes, mul on isegi tuba juba ehitud. Jõulud teevad mu tuju heaks ning miks ma peaks siis ehtimise ja tulukestega ootama.
 Jõuludeks tuleb siin teha 7 eri sorti küpsiseid, ma isegi ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et "seitse sorti" riimub ilusti - sju slag. Vana komme igatahes. Minu üks suur jõuluküpsiselemmik on Brune Pinner ehk  Pruunid Pulgad mis ehk kõlab halvasti, aga maitseb ülihästi.

Küpsiseid on lihtne teha ning seest jäävad need natuke nätsked, pealt krõbedad.

200 gr. võid
200 gr. suhkrut
1 munakollane
1 spl heledat siirupit
1/2 tl. kaneeli
1tl vaniljesuhkrut
1 tl. soodat
300 gr. nisujahu

kaunistamiseks:
natuke suhkrut
pihutäis hakitud mandleid
munavalge pintseldamiseks

küpsetada keskmisel riiulil 175 kraadi 10 min.

Soodataignale ei meeldi külmkapis oodata, seda tuleb üsna kohe kasutada. Küpsetuspulber sisaldab samuti soodat, kuid sisaldab lisaks veel kahte hapet ning reageerib seismisele pisut teisiti.

Vahusta suhkur ja toasoe või, lisa ülejäänud koostisained. Jaga taigen 6 osaks, vooli nendest vorstid ja suru natuke lapikuks. Siis pintselda munavalgega, puista peale hakitud mandleid ja suhkrut. Mina surun enne ahju panemist mandlid ka taignasse, et kõik kindamini koos püsiks.
 10 minutit hiljem võtab ahjust välja sellised lapikud tegelased.
 Viiluta peale ahjust võtmist pulgad kohe väiksemateks pulkadeks. Oota natuke resti peale tõstmisega, küpsised muutuvad kiiresti tahkemaks, siis on kergem tõsta.
 Üsna varsti on jõuluküpsised piisavalt jahedad ning võib esimese portsu (koos külma piimaga) naha alla keerata. Seest natuke pehmed, pealt krõbedad küpsised maitsevad siirupiselt/karamelliselt, ah ma ei oskagi kirjeldada, ülihästi maitsevad!
 Minu kaks sorti seitsmest on juba karbist läbi käinud. Selle kohta õnneks ei ütle traditsioon midagi, et kõik küpsised üheaegselt karbis peavad olema, nii et me saame küpsetatu kohe kähku ära süüa.
Teised prisked küpsised on pehmed Saksa Jõulupräänikud, nende retsepti panen ka varsti siia üles.

Monday 5 December 2016

Koogel-moogel-kollased toolid

Mul on emast jäänud elutoa toolid, millele mõni aasta tagasi uued katted peale tõmbasin. Ühte tooli tuli sel aastal natuke liimida ning liimimise varjamiseks toolidele uus värvikiht anda. 

Valik jäi heledamale kollasele et see sobiks meie eelmisel aastal ostetud kapiga.
Vasakul on "enne" tool, kollane on "pärast". Värvimine ja katteriiete vahetus on üks odavamaid võimalusi midagi "uut" saada kui vanad asjad värskendust vajavad või ise vaheldust tahad.
Kõigepealt kruvisin muidugi pehme istmepõhja tooli küljest lahti ning siis lihvisin kergelt liivapaberiga üle. Värvisin kõigepealt 2 kihti kruntvärviga ning siis 3 kihti kollasega. Pole midagi teha, tumedat heledaks võõbades kulub rohkem värvi. Järgmine maalritöö on teiselpool söögilauda seisva pika pingi värvimine, enne tuleb veel viimane tool ette võtta, 


Saturday 26 November 2016

Setesdal-kampsun

Ämm on juba mitu aastat soojalt rääkinud kunagi jõuludeks saadud Marius-kampsunitest mis äi üsna varsti masinas kenasti väikeseks vanutas. Ma olen ämma vihjetest väga hästi aru saanud, aga minu meelest on Mariuse muster igav ja Norras väga ära käiatud. Setesdali kampsuni muster pole just palju põnevam, kuid vähemalt on mustrit rohkem ja kaelus on teistmoodi.
Setesdali kampsun näeb välja selline:
Ämmale-äiale valisin põhivärviks helehalli ning mustri jaoks ühele tumehalli, teisele tumesinise. Kampsuni kudumine on nagu ikka kampsuni kudumine, kõige rohkem huvi pakkus mulle tegelikult kaelus, sest polnud sellist kunagi varem teinud. Norras on tavaline mustrikampsunid ühes tükis valmis kududa ning siis käiseaugud hiljem lahti lõigata. Sellest natuke hiljem.
Kaelaava alustades pidin 9 silmust kokku võtma ning siis järgmisel ringil 4 silmust uuesti varrastele looma. Siis kudusin ringselt edasi kuni kaelaauguni.
Kudusin mõlemad kered ja käised valmis enne kui monteerima hakkasin. Nagu näete, äia kampsunile tegin ka rinnatasku, talle meeldivad rinnataskuga kampsunid kuhu telefoni saab pista. Selle eest saan kindlasti boonuspunkte.
Enne käiseaukude ja kaeluse lahti lõikamist märkisin teist värvi lõngaga õige koha ja pikkuse.
Siis õmblesin käsitsi servad kinni et kudum hargnema ei hakkaks. Saab ka masinaga õmmelda (sik-sakk) aga siis tuleb õmbluse alla kas liimiriie triikida või ajaleht traageldada, muidu venib õmbluskoht väga välja. Mina ei viitsinud lihtsalt masinat välja otsida.
Kui ääreõmblused tehtud, sai väheke kääridega müratud. Siis õmblesin kõigepealt õla pealt kokku, seejärel käised külge.
Kaelaava lõikasin samuti lahti.
 Kaelaava kudumine käis järgmiselt: võtsin mõlemalt poolt ühesuguse arvu silmuseid vardale ning kurgu alla jäävast nurgast kasvatasin igal parempoolsel ringil 2 silmust juurde. Kui kootud oli 2 cm, kudusin pahempidise rea ning siis jälle kahandasin igal 2 ringil 2 silmust mõlemas nurgas. Kui kaelus kootud, jäi üle see pahupoolelt kampsuni külge õmmelda.
Järgmine samm monteerimisel oli paela külge õmblemine. Mustrilehel seisis lakooniliselt: monteeri pael kampsuni külge. Ma pusserdasin mõlema paelaga kokku ikka mitu tundi. Kõige raskem oli õlgade pealt ilusti saada, sest seal on kõige "järsum" kurv. Igatahes õppisin seda, et vanasõna seitse korda mõõda, ükskord lõika peab väga paika. Samuti tasub kõik õmblused kõigepealt traageldada, ning siis veelkord proovida. Et tulemus korrektsem tuleks siis olgu öeldud et pressisin kampsunit nii enne lahti lõikamist, peale käiste õmblemist ja kaeluse kudumist, peale paela traageldamast ning pärast masinaga kinni õmblemist.
Peale pikka kirumist, ohkimist ja pussedamist sai pael külge õmmeldud. Ainult haagid veel puudu


Äia kampsunile kudusin ka taskuava. Mingit õpetust selle kohta mul küll pole anda, see on iseenda vaimusünnitus. Algul võtsin kindla arvu silmuseid haaknõela peale ootama ning lõin sama arvu silmuseid uuesti kudumisvardale. Hiljem kudusin haaknõelal seisvatest silmustest sooniku mille nurgad õmblesin kampsuni külge. Siis mõõtsin riidetükist sobiva tasku pikkuse ja laiuse, käristasin selle masinaga kokku ning õmblesin siis käsitsi kampsuni külge.
Tasku näeb seestpoolt selline välja. Õmblesin ka alumised nurgad kampsuni külge kinni, mõtlesin et ehk siis venitab ülemist osa vähem.
Lõpuks sain kampsunid valmis ja võin üsna kindlalt väita et samasuguseid ma enam kunagi ei koo.
Nüüd on vähemalt selleks aastaks ämmale-äiale jõulukingitused kotis, järgmised 10 aastat on mehe asi selle eest hoolitseda.