Lapsepõlvest on meeles ema varda- ja heegelnõelasahtlis lebanud imelikud riistapuud mis meenutasid mulle muusikatundidest tuttavat heliharki. Viimastel aastatel on Norras käsitöö järjest popimaks läinud ning sellel aastal on palju juttu nn. surevatest käsitööliikidest, muu hulgas hargipitsist ning tuniisi tehnikast. Nii olengi välja uurinud, et ema sahtlist leitud "heliharke" kasutatakse hargipitsi tegemiseks ning tegemist on päris vana tehnikaga, mille õitsemisaeg oli Viktooriaajastul (18.saj. teisel poolel).
Peale Lillehammeri nelja käsitööpoe läbikammimist suutsin ühest leida hargipitsi töövahendid, kahjuks kõige lihtsama variandi, aga alustuseks käib küll. Internett on väga tore abivahend. Õppimist alustasin kõige
lihtsamat eestikeelset õpetust vaadates, kuigi selles õpetuses on hark tegelikult "valetpidi" ees (eks see ole harjumuse ja maitseasi). Teistpidi hoides on lihtsam valmis pits vardalt maha lasta, siis saab heegeldada ka hästi pikad ribad ilma, et hargil ruumipuudus tekiks. Lisaks olen teistest õpetustest näinud lihtsamat alustusviisi.
Esimesed prooviribad lähevad muidugi aia taha, nii et tasub kasutada vanu lõngajääke. Kui minu pits juba ühtlasem ja korralikum tuli, alustasin oma alpakka jääkidega rõngassalli tegemist. Kõige igavam osa kogu heegeldamise juures on silmade lugemine, aga selle jaoks märgistan ma 50 kaupa silmad ära, siis polnud vähemalt vaja topelt lugeda. Peale paari riba tegemist tekkis huvi, mida siis veel selle kummalise kõvera asjaga teha saab.
Pinterestis on välja pandud hunnik imelisi hargipitsi näidised, mida õhtul voodis enne magamajäämist imetlesin ja ahhetasin ning siis pool ööd unes nägin, kuidas ma hargipitsi teen. See meenutas mulle jällegi lapsepõlve, kui esimesel jääl uisutamas sai käidud, pärast uisutasin ka pool ööd unes ringi. Youtubes on igasuguseid õpetusi lademes vaadata, toksi muudkui sisse
hairpin lace tutorial ning varu aega vaatamiseks. Mina isiklikult eelistan õpetustena fotosid tekstiga, aga youtube on ka super abimees kui on tahtmist midagi uut õppida.