Aia viimane osa

Me oleme oma väikest aeda juba mitmes etapis rajanud. Sel augustil sai viimane osa korda. Nüüd on jäänud ainult maja ette prügimaja ehitamine ja muu nipetnäpet.
Maja ülapoolt, nagu ma seda külge kutsun (maja asub kerge kallaku peal), olime korrastamist alustanud juba eelmisel aastal, kui tugimüüri üles panime.
Meie krundi piir on müüripealse heki taga, st hekk on ka veel meie maa peal.
Selle maja poole peal on meie väikese üürikorteri uks. Üürnik pidi senimaale läbi sügiaese pori või suvise heina oma poole peale minema, kuis nüüd on tal ilus puhas sissepääs, isegi auto mahub ukse ette ära.
Esimesed 2 pilti on 2015.aastast, enne seda kui maja valmis sai ning me sisse kolisime.

2019.august:

Grillikott

Iga kord Ikeasse sattudes ostame jälle kaupadele uue koti, sest eelmised on jälle läinud meelest kodust kaasa võtta. Kotid maksavad kõigest 5 nokki, aga mina neid ikka ära ei raatsi visata. Esiteks mõtlen optimistlikult, et järgmine kord võtame kaasa! Teiseks on kotid korralikud, suured ja lausa veekindlad. Kolmandaks ja kõige tähtsamaks mitteviskamise põhjuseks on kunagine ema ohe et kuhu kõik need plastikaatkotid saavad. Plastikut on kõik kohad täis ning see ei lagune kunagi ära.
Ühe koti taaskasutust võin nüüd uhkelt demonstreerida, poekotist sai "upside-down" grillikott. Lõikasin lihtsalt sangad maha ja venitasin ja vandusin õmblesin kotisuu äärde kaks ringi püksikummi.

Nüüd ei pea me, laiskvorstid, iga kord grilli katuse alla tassima kui vihmased ilmad on.

Platetegu

Kiitsin küll oktoobris suure suuga et aiahooaeg on lõppenud, ja tegelikult ju on ka sest esimene lumi oli 30 cm paks ning ei sulanudki ära, kuid mul on siiski veel aiateost mõned postitamata pildid. Esiteks unustasin täpsemalt kirjutada plate ehitamisest.
Plate ehitamine võttis 2 päeva. Esimesel päeval tegid mees ja mu äi kõige igavama ettevalmistava töö, teisel päeval kruvisime laudu paika.
Kõigepealt tuli maapind enam-vähem tasaseks lükata. Alustalade alla panime välistrepi ehitamisest järele jäänud suured kiviblokid. Oleks võinud ka tsemendist toed valada, aga kui maapind on stabiilne ning kõvaks tambitud, siis pole see vajalik sest plate on niipalju raske et seisab stabiilselt, ütlesid kaks tarka. Kui plate tõesti peaks majast hakkama eemale nihkuma või viltu vajuma, eks ma siis vaatan neid kurja pilguga.
Kõige suurem töö oligi aluskivide loodi ajamine, sellega jändasid mehed päris mitu tundi. Hitte ainult et sama tala peab mõlemast servast loodis olema, kõik järgmised talad peavad ju ka üksteisega loodis olema. Ma hoolitsesin selle eest, et mul samal ajal köögis/toas/teisel pool maja tegemist oleks.
Et umbrohi läbi plate turritama ei hakkaks, panime plate alla katte. See ei ole igavene umbrohutõke, aga mõned aastad peab vastu. Lõppude lõpuks - mis üldse igavene on?

Teiselt poolt platet ka:

Kui teisel päeval juba plankude kruvimiseks läks, torkasin ka oma nina välja ning olin abiks. Teise päeva pärastlõunaks nägi sündmuskoht juba niimoodi välja:

Kolm nädalat ja natuke vingumist hiljem kruvis mees ka ürdipeenar/liivakasti servad paika. Ürdipeenra servad on vooderdatud seestpoolt ehituskilega (klambrilööjaga paika pandud), see on paks kile mida ehituspoes müüakse. Siis ei voola muld edasi plate alla või serva alt välja, puit ei hakka nii kiiresti mädanema. Samuti saab mulla lihtsamalt välja kühveldada kui peaks vajadus olema ürdipeenrast liivakast teha.

Aiahooaja lõpp

Varasemalt olen näidanud pilte meie aiarajamisest https://majasokk.blogspot.no/2016/07/vallatud-kurvid.html. Kuigi saaks veel üht-teist teha, on meie jaoks selleks aastaks aiategemine lõpetatud. Viimased tööd olid plate ehitamine ning viljapuude istutamine. Nüüd on kolm maja külge peaaegu et valmis, ainult loetud asjad veel teha - plate ette muru külvamine, jalutusraja kivide paigutamine, värava ja prügimaja monteerimine ning mõned pisikesed viimistlustööd.
Meil on väike krunt, seega tuleb kõik võimalikult praktiliselt läbi mõelda. Maja taha tuleb väike viljapuude ja marjapõõsaste "osakond". Kuhugi puude ja põõsaste vahele tahan ka maasikapeenra teha ning veel mõne peenra. Kirsi- ja ploomipuu on igatahes juba kohal, arooniapõõsas ning 4 marjapõõsast samuti.

Kõige päikeselisema külje peale ehitasime plate. Plate sees on hetkel ürdipeenar, selle saab vajadusel kergelt tühjendada ning liivakastiks ümber teha. Lindude söögilaud on mehe vanemate kingitud, söögimaja katus on adrust tehtud. Me kutsume seda kassitelekaks, paigutus on selline et nii meie kui ka kassid talvel aknast linnukesi saaks jälgida.

Kevadel peame veel mulda juurde tassima et plate ette ka muru saaks külvata.

Aiamööbli värvimine jäi samuti suvel pooleli, järgmiseks aastaks tööd ühesõnaga jagub.

Postkast on juba kolmandat aastat prügikastide kõrval kaubaaluse külge kruvitud. Järgmisel aastal on üks plaan prügikastidele katusealune ehitada, siis saab ka postkast omale väärilisema koha.

Ema ja vanaema unistasid valgest topeltsirelist. Nüüd siis on nende mälestuseks üks selline tee äärde silmarõõmuks istutatud. Puuhalud lillepeenras tähistavad kohti, kuhu sibullilli istutasin. Halud ei lase mul endal neid kevadel hajameelsusest jälle üles kaevata, samuti hoiab kassid eemal. Meie kassid nimelt arvavad et mu lillepeenar on nende luksustoalett.

Järgmisel aastal loodame ka maja viimase külje korda teha. Plaan on järgmise naabri poole samuti tugimüür ehitada. See on üks viimaseid suuri väljaminekuid mis aia peale teha tuleb. Kui müür on paigas, saame ka ülejäänud tarast paika panna, muru külvata ning mõned õunapuud istutada.

Vallatud kurvid

Eelmisel sügisel hakkasime aeda tegema, pilte näeb siit.

Selle suve alguses jätkasime poolelijäänud koha pealt. Krundi pind on küll väike, aga kui kõike algusest peale teha, kulub ikka päris palju aega, rahast rääkimata. Eelmisel aastal jõudsime püsti panna tugimüüri ühe naabri poole ning krunti tasandada.

Sel aastal värvisime maja kõigepealt ära, ning siis hakkasime oma suureks õnneks sissepääsurada tegema. Joonistused olid mul juba ammu valmis, nii et mõtlemise ja planeerimise peale vähemalt aega ei kulunud. Töömees tegi raskema töö kõigepealt ise ära ning siis laskis meid tegutsema, enne 2-3 korda seletades kuidas ja mida ikka teha.

Viimased kivid on raskemate kohtade jaoks veel välja lõikamata ning garaazhi ette veel ei saa kive panna, kuid päris suur osa krundist on siiski juba üsna valmis ning võib lõpptulemust aimata.

Tegime mulle suure lillepeenra ka, puudu on veel viimane koormatäis mulda. Kassid on muidugi väga rahul oma uue suure toaletiga ning naabrid on samuti rahul et nende lillepeenrad nüüd rahus saavad olla

Platsile on juba ka muru külvatud, eks näis kas varsti midagi üles ka tuleb. Tuvid käivad hoolega harvendustööd tegemas.

Suurte akende esist platsi pole me kogemata ära unustanud, vaid sinna tuleb plate. Ei jõua enam ära oodata millal saab sokkide väel välja istuma minna!

Lillepeenar ja muruplats tulevase plate koha pealt vaadates.

Väikesed rõõmud

Kaks aastat oleme tatsunud üle pakialuse ning vedanud jalgadega esikusse kruusa, liiva, pori ja lund. Ning kirunud kasse, kes vihmase ilmaga tuppa saades eriti aktiivselt ringi kablutavad ning oma käpajälgi üle terve maja tembeldavad. Nüüd on õnn lõpuks meie õuele tulnud ning meil on päris oma trepiaste, kividest ja puha. Meil kui amatööridel läks eeltöödest rääkimata kivide ladumise ja lõikamisega oma 3-4 tundi aega. Meil on õnneks oma töömees kes raskema/keerulisema töö ära teeb, ning siis seletab mida ja kuidas teha, muidu me vist nii hakkajad isetegijad poleks. Pärast vajub veel midagi viltu kui valesti saab.

Nüüd on käsil muruplatsi ja lillepeenra rajamine, need on tegelikult juba peaaegu valmis.

Teistmoodi käsitöö

Pole juba varsti 2 kuud vardaid kätte võtnud. Energia on kulunud maja värvimisele, aia rajamisele ja ei teagi millele veel.  Maja on peaaegu värvitud, viimased aknaraamid II korrusel ootavad veel valget värvi. Nii kõrgele mina ei julge ronida, nii peangi ootama kuni mu mees inspiratsiooni leiab. Kui mina tahan vastikud asjad ära teha, et nende peale rohkem mõtlema ei peaks, siis on mu mees täpselt vastupidine- tema venitab. et vastikuid töid tegema ei peaks. Nüüd ootan siis kannatlikult kuni ta end kokku võtab ja kodurahu huvides end katusele venitab.

Värvimist alustasime 8.mail.Enamuse maalimisest tegime kahekesi ning kõik on saanud kaks kihti värvi, valged osad isegi kolm.

Seltskonna mõttes lubasin ma aiamööbli üle värvida, siis olen ka mina aias päikeselõõsas, mitte mõnusasti jahedas toas. Meie aiamööbel püsib koos ausõna peal. Kruvisin kõikidesse võimalikudesse kohtadesse kruvisid, et ehk peab mööbel veel 2-3 aastat vastu ning nüüd maalin värvijääkidega üle. Pool mööblist tuleb helesinine, pool tumepunane. Aga ilusam ikka, kui ära kulunud, talvede jooksul hallikaks tõmmanud valge, kuhu me veel lisaks maja värvimise ajal krunti ning majavärvi peale lödistasime.

Möödunud nädalal algasid ka ettevalmistustööd sissesõidu rajamiseks. Meil on palgatud töömees, kes teeb suurema osa tööd ära ning siis ütleb, mida meie teha saame. Sissesõit on meil nii kehva koha peal, et vihmasaju ajal koguneb palju vett just keset sissepääsuala. Töömees on terve nädala rihtinud erinevaid kallakuid välja, et vesi jälle maja eest ära juhtida. Kivide ladumine meeldis mulle ikka juba palju rohkem kui maja värvimine. Ladumine käib kiiresti ning tulemust on kohe näha. Nüüd ootame jälle et töömees postide ümbert ning tee äärsed kivid parajaks lõikaks, siis saame edasi meisterdada. Vonklevasse serva teen lillepeenra, see on järgmine ülesanne, senimaale kõige meeldivam.

Aiategu

Eelmise aasta maikuus kolisime oma uude majja sisse. Uue majaga tuli kaasa vihmasel ajal mudaauk, kuival ajal tolmu-ja kruusahunnik, mida me tänaseni optimistlikult "aiaks" kutsume. Aga nüüd on asjad muutumas. Norras on kõik eriti reguleeritud ning midagi ei tohi ilma loata teha. Selle aasta suve lõpuks saime loa krundi kahele küljele tugimüüri püstitada ning kolmandal poolel juba olemasoleva müüri 43 cm võrra kõrgemaks teha. Kuna kolmel eri küljel asuvad naabrikrundid on kõik meie krundi kõrgusest erineval tasandil, siis annab tugimüür meile rohkem pinda juurde kui kallakuna olev krundipiir.
Esimesena võtsime ette parempoolse, sirelipõõsaste ja hekiga piiratud poole. Alumine naaber muidugi ei tahtnud müüri püstipanekust tekkivad kulutusi jagada, aga lubas vähemalt lahkelt oma krundil kaevata ja laamendada.
Tulevase tugimüüri tagumine osa kahest vaatevinklist. Müüri sisse tuleb ehitada ka elektrikapp

 

Krundi lõpust paistab ka kõige järsem, bensiinijaama poole jääv krundipiir, mida tahame 43 cm võrra tõsta.

Peale pikka ootamist on meie tubli töömees juhendamas, mida me ise saame teha. Mitu õhtut möödus segumasina juures tsementi tehes.

Parempoolset tugimüüri ei jää meie poolt eriti näha, kuid krunt saab 1-1,5 meetrit ekstra laiust juurde kallaku täitmise järel.

Naabrite poolt taganurgast

 

Naabrite poole pealt on küll hekk ja sirelid eemaldatud, kuid selle asemel on ilus piir. Naabrid teevad müüri äärde parkimisplatsi, meie paneme oma müüri peale aia ning istutame mõne uue sireli ja muud ilusat.

Saak täikalt - serveerimiskäru õue

Meie linnas on 2 korda aastas suur täika kust vedamise korras saab väga taskukohast kasulikku ja vähem kasulikku kraami. Sel aastal jäi mul näppu ilus aiakäru mis on ilmselt päris vana - rattad on puust ja kogu käru kräuksus päris korralikult kui ma sellega tund aega laadal ringi kärutasin ja kaupa uurisin enne kui kassani jõudsin.
Käru saab kokku panna ning talveks kuuri alla tõsta, selle avastasin alles peale ostmist kui kogemata õigesse kohta müksu andes kogu käru end ise kolinaga kokku pakkis. Nüüd on plaanis käru suve jooksul paadivärviga üle võõbata, siis peab see veel aastaid vastu.
Sel aastal (ja ilmselt ka tulevatel) postitan ilmselt päris palju aiapilte. Meie maja sai sel aastal 1.aastaseks ning aia asemel on hetkel veel kruusahunnik. Krunt pole just väga suur, 450 m2, aga planeerimist tuleb ehk seda rohkem sest tahaks ju võimalikult palju toredat ära mahutada. Ei jõua ära oodata millal pihta saab hakata!