Käpik

 Kudusin suve alguses ühed päikesekollased käpikud. Mulle meeldib kui muster on värvidega, mis üksteise sisse natuke ära kaovad.

Sussihooaeg ukse taga

Äi armastab mu vilditud susse, aga tema sussidega on sama lugu, nagu selle printsessiga, kes öösel salaja nugade peal tantsimas käis- augud on ruttu talla all. Ma olen talle varsti vist 10 paari kudunud, aga paari kuuga on jälle varvas ja kand tallast läbi.
Sain tasuta ühe vana nahktagi, millest uued tallad välja lõikasin, servad ära augutasin ning siis uuele sussipaarile alla õmblesin. Vaatame nüüd, kaua tal nende aukukandmisega aega läheb.

Käpikuid läheb alati vaja

Mu emaema oli suur kuduja kellel riidekapi põhjas alati kilekoti täis uusi omanikke ootavaid sokke ja kindaid oli. Endal päris kilekotiga neid veel varuks pole, aga kui juba kindamustrid ja -vardad välja on otsitud, siis tavaliselt trein ikka 2-3 paari enne, kui vardad ja lõngajäägid jälle ära panen.

Kolmnurkadest kolmnurkne sall vol.2

Tühjendasin lõngakotti ja kudusin uue õlasalli. See läheb kingikotti, sest endal on mul sallisahtel juba punnis. Varem olen endale ka analoogse salli teistes värvitoonides kudunud. Esimese salli juures on ka kudumiskirjeldus.

Viimse jupini

Olen juba varem sellest ka rääkinud, aga ei väsi kordamast kuidas mulle meeldib kõik viimase võimaluseni ära kasutada, isegi lõngajupid. Mul on diivani kohal riiulis purgike, kuhu kõik lõngajupid topin, need siis jälle kokku palliks kerin ning pesumasinas ära vanutan. Ja ongi nii meie kassidel kui ka loomakaitsele andmiseks paras kogus uusi mänguasju tehtud.

Soe vest vanaemale

Kudujal on ikka alati kotiga lõngajääke. Ja kuna mu mehel on 93-aastane vanaema kes kergelt külmetab (milline vanainimene ei külmeta...), kudusin vanaprouale vesti. See on selline vanaema, kelle kohta memm ei sobi ütelda, vaid just proua. Vanaema istub ka 93-sena tikksirgelt toolil ning lõhnab kogu aeg seebi järele, juuksed rulli keeratud ja käed ontlikult süles. Ma pole 6. aasta jooksul seda prouat kordagi koduriietes diivanil lösakil näinud. Ma vanaemale väga meeldin ning mu kudumid võtab ta ka alati suure tänuga vastu, siis on ikka rõõm uue sooja asjaga külla minna.

Nööbid olid veel ostmata kui kampsunit vanaemale selga proovisin. Selle peale arvas vanaema, et mis sa arvad et mul kodus nööpe pole, oi kui palju on! Nii mul siis nööpidega pilti polegi ette näidata, vanaema pidi nööbiäri ise jonksu ajama.

Vardad soonikule suuruses 3 ning mustriosale 3,5. Kootud on kahekordse Eesti lambavillasega. Seekord võtsin peale alumist soonikut kummaltki poolt 8 silmust haaknõelte peale ja kui kehaosa oli valmis kootud, kudusin 3-ste varrastega ka nööbi- ja nööbiauguserva. Mustrid on siit ja sealt kokku otsitud, väikesed on jälle mu armsast Suurest Kindaraamatust ning kahevärviline ühest Norra mustrite raamatust.

Panen lõpuks veel mõned pildid meie autoreisist. Kuna kaameral oli pildistamise ajal ees laiobjektiiv, siis on pildid kohati natuke väljavenitatud.
Selle koha nimi on Helleren. "Helle" tähendab norra keeles kallakut ja pole raske aru saada, miks koha nimi Helleren on. Selles kohas on mitusada aastat elatud, praeguseks on alles vaid 2 maja. Majadel on ainult laudkatus, sest kalju kaitsva asetuse tõttu vihm majani ei ulatu. Rohkem saab jälle siit lugeda.

Helleren asus nii kauni vaatega fjordi ääres.

Minimütsid, -sokid ja käpikud

Nüüd midagi, mis on mu südamele väga lähedal. Meie linna haigla kuulutab aeg-ajalt, et vajatakse enneaegselt sündinud lastele pehmeid kudumeid, et pisikestel käed-jalad ning pea soojas hoida. Otsisin oma jäägikotist pehmeid puuvillaseid lõngajääke ning asusin kuduma. Isegi need minimõõdus asjad on mõnele lapsele siiski veel suured, kui järgmisel nädalal haiglasse lähen kudumeid üle andma, küsin järele kas veel väiksemaid ka tahetakse. Kui teil ka kodus tuli tahtmine niimoodi kõige nõrgemaid aidata, siis saab kindlasti kohalikust sünnitusosakonnast järgi küsida, kas vajatakse kudumeid. Enneaegne sünnitus tuleb ikka ootamatult ning pole selleks keegi ette valmistunud.

Janku janku

 

Heegeldasin saadud lõngajääkidest (kudujatele ikka tuuakse teinekord kotikesega lõngajääke siit ja sealt) jänku, mille andsin loomakaitsele edasi loosimiseks. Väike asjake küll, aga pusserdamist jagus päris mitmeks õhtuks.

Laudakampsun

Hävitasin talve lõpus jälle lõngajääke. Kudusin ühele 4-aastasele mürakale "laudakampsuni".
Kampsun on kokku pandud eri mustritest mis siit ja sealt näppu on jäänud, nii et kellelgi teisel täpselt sellist kampsunit pole.

Käpik näpik

Hea muster eri värvide kasutamiseks kui on vaja lõngajääke hävitada.

Vahepeal läheb nässu ka

Kudusin ühele väikesele poisile lõngajääkidest draakonikampsuni ning olin ise päris rahul, kuni otsustasin peale monteerimist kampsunit "väheke vanutada". Muidu oleks kampsun liiga suur tulnud ja millegipärast tundis vanutamine tol hetkel hea mõttena.
Tulemus oli pettumust valmistav, Kampsun vanus liiga paksuks. Tumepunane lõng andis valgele värvi (ma ei tea mida ma siis ootasin). Lisaks ei tõmmanud heegeldatud kaelus sama palju kokku ja jäi peale vanutamist lokkima. Kolmekordne pettumus.

Kolmnurkadest kolmnurksall

Alguses joonistasin paberile kuidas nurgad täpselt jooksma hakkavad. Kududa tuleb triipudena ning siis triibud hiljem kokku õmmelda.

Ühevärvilised kolmnurgad on kootud lihtsalt nii, et igal uuel real on kaks silmust alguses kokku kootud. Kahevärvilised ruudud on kootud sama põhimõttega - igal teisel real on ühte värvi lõngaga silmus rohkem kootud ning teise värviga silmus vähem.

 Tulemuseks on soe ja mõnus õlasall. Minu vardad olid suuruses 3,5 ning vardal 40 silmust. Sellise salli kudumisel on hea lõngajääke ära kasutada, samuti on seda kerge kaasa võtta kui kuskil oodates kudumiseks aega peaks olema.

Istumisalused jahedaks õhtuks

Kolmnurkade kudumine mulle väga meeldib, seda on blogist ka näha. Kasutasin patjade kudumisest jäänud lõngad ära, kudusin topelt lõngaga istumisalused ning siis vanutasin masinas 40 kraadi juures ära. Nüüd jääb üle aiamööbel välja otsida ning end sinna mõnel jahedal õhtul installerida.

Tasa sõuad, kaugele jõuad - kootud padjad

Lõpuks sain oma viiele diivanipadjale uued katted kootud, just ajaks, kui väljas soojaks hakkab minema ning villast vastu ihu ei taha. Aga nüüd ei saa ma juba põhimõtte pärast neid katteid suveks ümber vahetada....
Ühe riba pikkus on 25 silmust, vardad suuruses 3. Nööpide-nööbiaukudega riba on 5 silmust pikem, st. 30 silmust. Peale kokku monteerimist vanutasin padjakatted ka pesumasinas 40 kraadi juures, et oleks tihedam ja mõnusam.

Täitsa okei padi, ütleb punapea.

Kolmnurkade lummuses

Hiljuti hakkasin lõngajääkide kulutamiseks kolmnurkasid kuduma ning nüüd olen täitsa ära tehtud. Kolmnurkadest saab ikka igasuguseid asju kududa.
Näiteks kassile magamisalus mille ka veel ära vanutasin, et paksem, soojem ja pehmem tuleks. Alumisele küljele pintseldasin 3 kihti vedelat silikooni (hobipoest, kasutatakse nt. vilditud susside all libisemise vältimiseks) et magamisalus eest ei libiseks kui kass peale hüppab.

Siis kudusin padja, Punane on vanutatud, roheline ootab järjekorras vanutamist ja nööpe.
Ühelt poolt:

Ja teiselt poolt...

Veel vanutamata padi.

Roosiline jõulupärg

Umbes aasta tagasi heegeldasin lõngajääkidest hunniku roose mis siis kotis jälle oma aega jäid ootama.Vanast ajast oli ka üks alastikistud rõngas alles hoitud, lisaks otsisin välja ribadeks lõigatud stretshlina ning liimipüstoli. Valmis rõnga asemel saab kindlasti ka ise vitstest või traadist keeratud rõngast kasutada.

Mätsisin liimipüstoli abiga tekstiili ümber, siis liimisin ühtlaste vahedega heegeldatud roosid tekstiili peale. Lõpuks kaunistasin pärja veel emast jäänud plastmassist väikeste jõuluehetega, samuti liimipüstoli abiga.

Enne jõulukerade kleepimist jõudis meie punapea vagurat nägu tehes uue huvitava asja ära testida. 

Riputamisaas on tekstiili külge heegeldatud. Nüüd tuleb veel ukse külge konks keerata ning jõulukaunistus ongi õiges kohas.

Lõpuks leidsin ühest poest traadi peale aetud läikivaid tähekesi ka.

Lõngajääkidest kolmnurk-ruudusall

Mulle see kolmnurkade kudumine nii väga meeldis et juba on järgmine asi käsil....

Hubased kuullambid

Või kuidas neid nüüd kutsudagi. Mul eesti keel juba kahjuks lonkab. Igatahes on Norras sellised kuulikestega (jõulu)lambikesed/laternad popid. Mina muidugi armastan kõike ise järele proovida, kuigi poest on nii mõnigi kord lihtsam osta. Isetehtud asjadel on oma võlu ning isetegemine lõõgastav.

Alustuseks on vaja paraja arvu valgete pirnidega jõuluküünlaid (minu omal 20). PVA liimi, pintslit, lõnga/nööri, ümmargusi õhupalle ning kuulide kuivatamiseks kohta. Mina kuivatasin neid kahe kassitoidu karbi vahel puidust grillvarraste abiga.

Kuna lapsepõlvest on kaua möödas siis puhusin rumala peaga kõik õhupallid korraga täis. Paari päevaga oli kasutamist ootavatel õhupallidel õhku välja lekkinud nii et pidin uue paki ostma.

 

Siis otsisin lõngajääkide kastist välja mõned lõngad ning hakkasin neid õhupallide ümber kerima.

 

Mäkerdamise  osa käib kiiresti, kuivamisega on juba teine lugu. Minu kuulidele on PVA liimi peale kantud kaks korda, mõnele kolm. Kolm kihti oli liiga palju, liim jäi läikima ning lõnga tekstuur hakkas ära kaduma. Kahe kihiga jäid kuulid piisavalt kõvad et kerad esimese katsumise peale lömmi ei vajuks.

Peale liimiga pintseldamist peavad kuulid mõne tunni kuivama. Kuivades muutub PVA jälle läbipaistvaks.

Õhupallid saab seest välja kergesti, hoia "sabast" kinni (muidu võib kogu kupatus kuuli sisse kaduda) ning torka nõelaga õhupalli auk, siis tuleb õhupall ise krõbinal liimi küljest lahti. Sikuta õhupall välja, siis lõika kääridega u.0,5-1cm pikkune sälk ning suru elektriküünal sisse, üsna brutaalselt.

Kuidas tundub? Mina ilmselt proovin veel :)