Kaks kevadist linikut

Esimene linik käib kapi peale kohvitassi ja lillepoti alla. Teine on diivanilauale. Peab ütlema, et aplikatsiooniga töötamine oli väga lõõgastav. Et väljalõigatud motiivid paigal püsiks, oli mul ostetud aplikatsioonide jaoks mõeldud liimipaberit, mis pesus välja läheb. Kõige pealt kleepisin sinna riide millest aplikatsiooni välja lõikasin, seejärel kinnitasin selle kuuma triikrauaga taustatekstiili külge.

Triiksärkidest laualina

Ei tea tõesti kedagi, kellele lapitehnika ei meeldi. Isegi kõige lihtsam lapitehnikas tekk tekitab sooja ja õdusa tunde. Pealegi meeldib mulle mõte kõik kuni vanade "kaltsudeni" ära kasutada.

Finn Olav koristas oma riidekappi ning ma panin mõned prügikasti minevad särgid pihta.
Alustuseks harjutasin laualina kallal. Algaja lapitöölisena teen palju lolle vigu. Näiteks lõikasin alguses kõik väikesed 7x7 tükid välja, selle asemel et mõned 7 cm laiused pikad ribad pikka külge pidi kokku õmmelda ning alles peale seda ruudud lõigata. Sedamoodi oleks palju aega kokku hoidnud ning nurgad oleksid ka puhtamad ja korrektsemad saanud. Kui pisikesi tükikesi kokku õmmelda, siis tahest tahtmata läheb mõni nurk pikapeale teisest natuke mööda.

Aga eks ma lohutasin end sellega, et oma vigadest õpitakse ja niimoodi pusserdamine on omamoodi teraapia...

Kui laualina piisavalt suur oli, siis panin alla voodri. Väikese asja peal on hea proovida, enne kui mõne suurema asja, näiteks teki kallale asun.

Raamatust enne lugesin, et lapitööga on nagu iga muu tehnikaga. Mõni ajab orjalikult näpuga rida ning hoiab reeglitest kokku, teine laseb fantaasial lennata ja läheneb loominguliselt. Mina otsustasin loomingulise lähenemise kasuks, vähemalt voodrivalikus. Vatiini asemel panin alla fliisi, siis polnud tagumist riiet vaja õmmelda.

Siis brodeerisin lihtsalt mööda õmbluseid sinise puuvillase tikkimisniidiga, enne kui servad külge õmblesin.
Et küljepaela õmblused paksud ei tuleks, tuleb pael niimoodi diagonaalis kokku õmmelda.

 Peale seda murdsin riba pooleks ja triikisin ära.

Siis õmblesin paela oma särkidest ja voodriga laualina külge. Kõige raskem on korrektseid nurkasid saada. Lihtsat nippi on eriti hea näha siin, joonistatud ja puha: http://blog.shopmartingale.com/quilting-sewing/put-an-end-to-ufos-with-quilt-finishing-smarts/
Peale ääreservade õmblemist oligi lina valmis.

 Ühed kõrvad hiilisid ka viimase pildi peale.

Nostalgilised laualinad

Mul on karpaalkanali sündroom, nn. "lüpsjate haigus" juba 11 aastat. Kindlasti meie pere nõrk koht, sest emal oli omal ajal sama häda, kõigepealt sai süstid, siis opereeriti. Mina pole kumbagi läbi teinud sest mäletan, et emal tekkis põletik mingi aja pärast tagasi, sest töö oli lihtsalt selline. Olen mõelnud et eks peab ise lihtsalt hoidma kuni saab. Argipäev on üldiselt ok, aga vahepeal mingi tegevus aktiveerib põletiku. Kudumine pole ka just sellise vaevusega kasulik, nii et kui käed jälle tavalisest valusamad on, siis panen vardad ära ning otsin muud tegevust. Seekord koukisin õmblusmasina lagedale ning sorasin oma tekstiilivarudes.

Meil kodus koguti "kaasavara" selleks ajaks, kui oma elu peale läheme. 80-90ndatel oli see vist päris tavaline tegevus, mäletan et õel ja mul oli kummalgi oma sahtel kuhu vanaema ja ema igasuguseid tekstiile jms varusid. Käterätte, padjapüüre. Käterättidele heegeldasime õega kohusetundlikult äärepitse enne kui need sahtlisse "oma elu" ootama jäid. Isegi mingi kohviserviis oli mul seal. Voodiriidematerjalidest pole ma tänaseni midagi erilist teinud, ilusamaid asju olen lihtsalt endaga ühest kohast teise kaasa tassinud.

Nüüd tegin voodilinakangast laualinad. Ehk tunneb mõni kangad isegi ära. Ma arvan, et need on 90-ndatest kuna värvid on erksamad, moodsamad. "kaardipaki" mustriga riiet on mul lausa 2 värvivariandis. Roosa-must ootab veel oma saatust, teisest tegin pika laualina.

Lillelisest kangast sain tehtud kaks laualina ning jäi veelgi kappi varuks. 

 Käterätikangast oli ka ühes karbis, sellest sain 5 käterätti ning samasugune tükk jäi veel karpi. Hämmastav ikka mida kõike kõrvale pandi, tänapäeval tundub see imelik, aga eks 90ndate lõpus oli veel paljudel vannitoa kapis seebi- ja hambapastavarud talongiajast, meie saime end ikka mitu aastat nende seepidega pesta enne kui otsa said. Mõni ime siis, et kõike kõrvale pandi.