Tuttidega sall ja heegeldatud kass

Mu eelmine sall on nii palju tähelepanu saanud, et kudusin suure soojaga veel ühe. Proovin jõululaadal maha müüa või midagi.

 

Blogimas pole üle kuu aja käinud, aga valmistehtud või poolikuid asju on selle ajaga ikka päris mitu tekkinud. Näiteks proovisin kassile heegeldada mänguasja, mis küll kahjuks populaarseks ei osutunud. Ilmselt on tegu liiga kobaka asjaga mis ei veere ega midagi. Hämmastav tegelikult, kui mitu tundi sellise väikese pussaka tegemise peale aega kulus. Mingit mustrit mul muidugi polnud, hakkasin ühest otsast lihtsalt heegeldama.

Uneprillid mustade ööde austajatele

Kahekordsete uneprillide sisekülg on välja lõigatud pehmest mustast fliisist. Pealmise külje peale tikitud silmad on vaba käega tehtud, silmamunad kunagi kangapoest ostetud. Kantpael on ka laisa inimesena kangapoest ostetud, pea taha käib kummipael. Õmblemine käis suhteliselt kähku, kuigi kaunistamine oli ikka kõige lõbusam osa.

Nõelaga viltimine - jõuluehted ja tassisoojendaja

Meil käisid nädalavahetusel hästi toredad külalised ning üks külalistest ütles käsitööst rääkides möödaminnes, et nõelaga viltimine on jube lihtne, mille peale ma kohe mõtlema jäin. Eile sai külalised rongi peale pandud. Peale seda seadsin jalad otsejoones käsitööpoodi, et viltimiseks vajalikud vahendid osta ning seda "lihtsat" asja proovida.
Viltimiseks on tarvis viltimisnõela, mida on vist küll vähemalt kolmes erinevas "suuruses"- peenike, keskmine ja jäme. Nõela kasutamiseks on tarvis käepidet, poroloonist alust ning viltimise villa. Kaunistamiseks saab ka kasutada lõngajääke, mis viltimist taluvad.

Nagu iga muugi tehnikaga on ka viltimist tarvis harjutada enne kui meistriks saab. Netist leiab igasuguseid ilusaid vilditud meistriteoseid, minu esimesed katsetused on väga lihtsad.
Minu esimesed katsetused olid kuuseehted. Seene krae ja lepatriinu silmad tegin pärlitest.

Kui juba käsi soe oli, kaunistasin oma hiljuti väikseks pestud alpakka lõngast mütsi ära. Endisest mütsist sai tassisoojendaja. Kaunistamise järge ootavad kootud ja vilditud lõngajääkidest kindad, nendest tulevad pildid järgmine kord.

Vardataskud

Suure kudujana on mul ka suur hulk vardaid, mis üheskoos suures purgis magamas käivad kui mul neile parasjagu tööd pole anda. Kui samas suuruses sukavardad veel ühte punti saab siduda, siis on ringvarrastega hoopis hullem lugu. Mida pikemad ringvardad, seda hullemini puntrasse need end koos teiste ringvarrastega topsis olles kerivad. Sel nädalal olen pusserdanud vardataskute kallal ning nüüd on mul kaks eri magalat oma töövahenditele.
Taskutele lisaks panin veel toeks kõige tavalisema püksikummi, et vardad välja ei kukuks. Sukavarraste tasku ülemise ääre saab ka tagasi keerata nagu klapi kui tasku jälle kokku rullida, siis ei kuku vardad välja. Tasku "seljaosale" panin toeks vatiini, mille rebisin pooleks. Vatiini saab nimelt ilusasti kaheks jagada, kui ühest servast tirida. Terve vatiin jääb liiga paks, poolitatud oli just paras. Kui just mitte väga paksust materjalist vardataskut ei õmmelda, jääb minu meelest ainult kangast tasku liiga lire.

Märk külge

Jorisesin mis ma jorisesin, nüüd on esimesed nimesildid tellitud ning täna jõudis ka pakk postkasti. Hetkel lõpetan elukaaslase kampsunit, salli ja mütsi ning lubasin kõigile ka oma templi külge õmmelda, mis oleks iseenesest üsna haige vaatepilt, kui ta kõik korraga selga peaks tõmbama. Üleni roheline mees, punased sildid küljes.

Alati leiab midagi muud millega tegeleda

Peaks koolitööd kirjutama, viimane nädal tiksub. Aga selle asemel vaatan netist riideetikette või nimesilte, kuidas soovite nimetada. Et omatehtud kudumitele ja riietele enda nimi külge riputada. Ei teagi kas valida lihtsalt "by ...", "made by ...", "handmade...", pompööselt "... design" või hoopis midagi viiendat. Elukaaslane nimelt räägib juba pikka aega, et tehku ma müügiks, mida ma niisama ära kingin. Ja eks ta ole. Korralik lõng on piisavalt kallis ning kui tööaja ka juurde arvestada, siis tulevad kingitused ikka päris kulukad. Kui meeste hobid on paremini tasustatavad, siis naiste käsitööle vaadatakse tihti ikka endiselt ülevalt alla, sokikudumine on midagi, mida kartulite keemise kõrvale tehti, et aeg kiiremini läheks. On mullegi korduvalt tehtud ettepanekuid, et aa sa koo mulle selline ja selline asi, sul käib see ju nii kähku ja diivanil meeldib sulle ju niikuinii persetada.
Vaatan, et liimitavad/triigitavad sildid on ka päris popid (eriti lasteriietele mis lasteaias tihti segi lähevad), samuti nimetemplid, aga mine tea, ehk kukuvad-kuluvad need ikka pesus kähku ära. Korralik kootud nimesilt tundub ikka kuidagi tõhusam.