Pikk vaikus

Pikk vaikus hakkab mööda saama, mul on jälle võimalik natuke käsitööd teha, kuigi beebi kõrvalt käib see väikeste harvade hoodena. Piltidega pole mul ka enam aega suurt jännata, varem tirisin ikka fotoaparaadi välja, nüüd on hea meel, kui on meeles telefoniga teha.

Tegin oma väikesele pojale mänguaedikusse pehmema küljealuse. Kasutasin oma puuvillaseid kangajääke, aga pärast oli karp ikka justkui sama täis, nagu polekski midagi õmmelnud.

Titatekk

 Mulle ikka millegipärast meeldivad kõige rohkem lihtsad ruutudest lapitekid. Siin on üks titatekk hiliskevadisele lapsele.

Kõigile kolmele

Vanemale õepojale on lapitekk tehtud, nüüd tuleb ka kahele nooremale omad tekid teha. Sisemised väikesed ruudud on erinevatest jääkidest - triiksärgid, vana padjapüür, jäägid teistest lapitehnikatest jne. 5x5 cm ruudud on käsitisi kokku õmmeldud ning siis jälle ribad omavahel käsitisi kokku õmmeldud.  Kuna enne olemasolevate õmblustega ristuvate uute õmbluste tegemist peab alati tööd triikima, siis oli triikimist päris palju. Siniste vaheribade jaoks julgesin juba masinat kasutada, suuri tükke on lihtsam nurkapidi kohtuma panna saada.
Umbes poole teki jagu peaks mul ruute juba jaguma.

Et tagumik kangeks ei jääks

Treisin söögilaua pingile kolm istumisalust . Varem on pingil olnud ainult tekk kus kassid peal magasid ning iga kord kui vanaemad külas käisid, käis teki pärast tihe rebimine ning pärast on võidumehel tagumik kassikarvane. Nüüd on mõlemale vanaemale oma padi, kolmas on kassidele. Patjade kollane on diivanipatjade jääkidest, ruuduline on vana meestesärk ning ülejäänud on jõululaualina õmblemisest jäänud jäägid.

Kaks kevadist linikut

Esimene linik käib kapi peale kohvitassi ja lillepoti alla. Teine on diivanilauale. Peab ütlema, et aplikatsiooniga töötamine oli väga lõõgastav. Et väljalõigatud motiivid paigal püsiks, oli mul ostetud aplikatsioonide jaoks mõeldud liimipaberit, mis pesus välja läheb. Kõige pealt kleepisin sinna riide millest aplikatsiooni välja lõikasin, seejärel kinnitasin selle kuuma triikrauaga taustatekstiili külge.

Esimene jõulukink on valmis

Umbes 100 aastat tagasi hakkasin kõige vanemale õepojale tekki tegema. Ta oli siis umbes 6.aastane,

 Tekk sai peaaegu valmis ning rändas siis koos minuga sinna ja tänna 20.aasta ringis, kuni ma nüüd lõpuks end kokku võtsin ja teki kokku monteerisin. Tekk läheb järgmisse jõulukotti.

Kokku monteerimine ongi minu meelest kõige hullem. Pane niipalju nõelu nagu tahad, ikka liiguvad riidekihid õmblemise käigus viltu. Lapiteki ja tagumise riide vahel on veel kiht vatiini, st 3 kihti mis lõpuks igaüks omale poole viltu vajuvad...
Sel aastal avastasin spetsiaalse imejala mis õmblusmasinaga kaasa käib, inglise keeles on selle nimi WALKING FOOT

ning sellega õmmeldes on kihid üllatavalt stabiilsed ning õmblemine käib valutult.

 Tekis on omajagu retrotekstiile 90ndate stiilis.

Jõululauale

 Viimasel ajal on kudumine kuidagi ripakile jäänud ning selle asemel istun rohkem õmblusmasina taga. Kuna kleite juba nagu kapis jagub, siis olen lapitehnikaga mänginud. Proovisin esimest korda riidejääkidest tähekesi teha. Tegin aluslinikud, et kallid külalised mu uut laualina kohe kastmega ära ei määriks.

Uus vardakott

Vanasse vardataskusse ei tahtnud vardad kuidagi ära mahtuda. Tirisin lõpuks õmblusmasina välja ning tegin uue. Ma arvan et pildid räägivad enda eest, nii et vahepeal ma palju ei seleta.
Kõigepealt tegin sisekülje:

Tagantjärgi võib öelda et ülemise klapi oleks võinud pikema teha, et oleks ka alumise vardarea tipud ära katnud. Kui lapatsi ka nõksa lühema teha kui ülejäänud tasku, on hiljem äärepaela lihtsam kinnitada.

Pealmise poole õmblesin kangajääkidest mida eraldi kotti olin kogunud. Ribad õmblesin ruudulise aluskanga peale. Selle leidsin talvel kangapoes uudistamas käies. Aluskangas on päris õhuke ja mitteveniv ning lapitehnikaks täiuslik.

 Õmblesin ribad järjest üksteise peale. Peale igat õmblust peab kanga lamedaks triikima, nii et jooksmist õmblusmasina ja triikraua vahet jagus.

Kaks vana nööpi nööbikarbist ning väike jupp kummi said kinnituseks.

 Kui vardad uude taskusse üle kolisin, selgus et ikka veel suurema oleks võinud teha.

Jõulutekk

Mul oli iidamast-aadamast kapis hunnik jõuluteemalisi kangaid mis kunagi ühe sõbranna käest sain. Kleiti just sellistest kangasest ei õmble. Tegin teki.

Aga enne kui tekist räägin, kirjutan oma lapitehnika "tarkuseterad":

• Pese kangad enne kasutamist läbi. Kangad tõmbavad peale pesu 3-14% kokku. Samuti võivad erksad kangad esimese pesu ajal värvi anda.
• Uuri enne kasutamist kangad läbi- trükivead, pleekunud kohad, augud? Isegi kangapoest ostetud uutel kangastel võivad defektid olla.
• Triigi peale igat õmblust. Siis satuvad nurgad ilusamalt kokku ning tulemus jääb korrektsem.
• Lõika servasid sirgeks peale ribade kokkuõmblemist. Sama põhjus mis eelmisel.
• Traagelda enne teppimist kokku. Nõelad libisevad välja kui suure kangaga mässata.

Minu tekk sai hästi paljudest erinevatest kangastest kokku õmmeldud, asja mõte oli ju kappi tühjendada ning uusi kangaid mitte juurde osta.
Vaheribade jaoks õmblesin alguses aja kokkuhoiu mõttes pikad ribad kokku. Triibuline riba on mu mehe vana triiksärk.

 Ning siis lõikasin sellest välja 5 cm laiused ribad.

Kui kõik tükid kokku olid käristatud, panin põrandale aluskülje (mille samuti juppidest kokku õmblesin) ning vatiini, siis kõige peale lapitükkidest poole. Vahet pole kui kõik tükid ühepikkused pole, peale teppimist on palju lihtsam välisservad ühesuguseks lõigata.

Käisin mitu korda käpuli tekist üle ja tegin sellele pikad paid seestpoolt väljapoole, et kihid võimalikult sirgelt üksteise peale saaks. Siis kinnitasin mitmest kohast nõeltega, enne kui traageldama hakkasin.

Traageldasin heegelniidiga. Jämedat värvilist niiti on pärast kergem jälle välja koukida ning see ei lähe samuti nii kergelt katki kui juhuslikult tekki vale nurga all venitama satub.

 Niimoodi risti-rästi ja suurte pistetega sain teki kokku traageldatud.

Peale traageldamist joonistasin tekstiilikriidiga teppimise kohad teki peale.

Seekord valisin masinaga teppimise ning nagu ette arvasin, siis 3 kihi õmblemisel tekkisid ikka alumise poole peale teinekord sellised ekstra voldid.

 Need arutasin jälle mõne sentimeetri pikkuselt lahti

 Ning õmblesin siis uuesti masina alt läbi. Trikk on selles, et õmblemise ajal tuleb siis kahe käega kangaid kahele poole venitada. Seal kus mul näpud on, seal on tegelikult käed ja õmblemise ajal surun kangast parasjagu pingule ristipidises suunas.

Niimoodi ristisuunas tasub tegelikult kogu teppimise aja õmmelda, samal ajal käega alt kontrollides ega volte ei tule. Eriti hoolikas tasub olla üleminekukohtades kus üks teping teisest üle jookseb.

Minu tekk sai niimodi tepitud:

Ja tagumine külg, nagu varem mainitud, sai samuti juppidest kokku õmmeldud.

Servad on samuti viimastest jääkidest õmmeldud.

 Nüüd jääb ainult loota, et mul jõulude ajal ka meeles on tekk kapist välja otsida.
Võiks arvata, et nüüd on mul kapis rohkem vaba ruumi, aga peab tunnistama, et käisin eelmisel nädalal kangapoes ja täiendasin varusid....

Triiksärkidest laualina

Ei tea tõesti kedagi, kellele lapitehnika ei meeldi. Isegi kõige lihtsam lapitehnikas tekk tekitab sooja ja õdusa tunde. Pealegi meeldib mulle mõte kõik kuni vanade "kaltsudeni" ära kasutada.

Finn Olav koristas oma riidekappi ning ma panin mõned prügikasti minevad särgid pihta.
Alustuseks harjutasin laualina kallal. Algaja lapitöölisena teen palju lolle vigu. Näiteks lõikasin alguses kõik väikesed 7x7 tükid välja, selle asemel et mõned 7 cm laiused pikad ribad pikka külge pidi kokku õmmelda ning alles peale seda ruudud lõigata. Sedamoodi oleks palju aega kokku hoidnud ning nurgad oleksid ka puhtamad ja korrektsemad saanud. Kui pisikesi tükikesi kokku õmmelda, siis tahest tahtmata läheb mõni nurk pikapeale teisest natuke mööda.

Aga eks ma lohutasin end sellega, et oma vigadest õpitakse ja niimoodi pusserdamine on omamoodi teraapia...

Kui laualina piisavalt suur oli, siis panin alla voodri. Väikese asja peal on hea proovida, enne kui mõne suurema asja, näiteks teki kallale asun.

Raamatust enne lugesin, et lapitööga on nagu iga muu tehnikaga. Mõni ajab orjalikult näpuga rida ning hoiab reeglitest kokku, teine laseb fantaasial lennata ja läheneb loominguliselt. Mina otsustasin loomingulise lähenemise kasuks, vähemalt voodrivalikus. Vatiini asemel panin alla fliisi, siis polnud tagumist riiet vaja õmmelda.

Siis brodeerisin lihtsalt mööda õmbluseid sinise puuvillase tikkimisniidiga, enne kui servad külge õmblesin.
Et küljepaela õmblused paksud ei tuleks, tuleb pael niimoodi diagonaalis kokku õmmelda.

 Peale seda murdsin riba pooleks ja triikisin ära.

Siis õmblesin paela oma särkidest ja voodriga laualina külge. Kõige raskem on korrektseid nurkasid saada. Lihtsat nippi on eriti hea näha siin, joonistatud ja puha: http://blog.shopmartingale.com/quilting-sewing/put-an-end-to-ufos-with-quilt-finishing-smarts/
Peale ääreservade õmblemist oligi lina valmis.

 Ühed kõrvad hiilisid ka viimase pildi peale.