Vana köögikapike saab uue elu

Homme on siis ametlikud valimised. Nagu igal valimisaastal, on ka seekord täielik küllastumus kogu sellega kaasnevast poliitilisest tragikomöödiast.  Õues sajab vihma ja on külm, seega minu maalesõiduplaanid on nässus tänaseks. Murdsin siin pead... valiku osas ikka.... ja otsustasin, et minu järgmiseks valikuks on ühe vana köögikapi tuunimine.

Nädalapäevad tagasi sain täiesti puhtjuhuslikult või siis teisisõnu "olles õigel ajal õiges kohas", täiesti "uue" mööbli omanikuks. Naabertalus lammutatakse vana saunamaja ja sealt sees ilmusid välja vana talulaud ja väiksem köögikapp. Pererahval endal polnud soovi neid endale jätta ja lubas lahkelt asjad ära kärutada. Kapp on nüüd kodus verandal ja olen juba "küüned sisse löönud". Väljanägemine on suhteliselt rõve aga kapp ise on ehe eestiaegne tegu. Pealmise kihi suutsin juba maha koorida ja töö käigus tuli sealt taruvaigu lõhna...Vana mesiniku kapp ikkagi :-)

Mööbli värvimisest on nüüd mõneks ajaks küllalt ja mulle tundub see vana ja aus kätetöö liiga hea, et teda värviga rikkuda. Kui nüüd just suuri kahjustusi värvi alt välja ei tule, siis saab kapp uue õlise kuue, eksponeerides uhkusega oma seljas elavat ajalugu läbi müksamisjälgede koi- ja oksaaukude.

Värvitud mööbel

Kui sul on kodus vana kapp, mis näeb välja nagu lamineeritud rebase selg ja kui sa ei ole rahul, et sinu kapp sedasi välja näeb, siis võid selle üle värvida. See on täiesti tehtav ja üleüldse mitte raske. Nooo, aeganõudev küll. Värvikihtide kuivamise aeg on juba 24h ja alla kolme kihi ilmselt hakkama ei saa.

Tegemist siis sellise vana nõukaaegse kapiga, millel uhkelt lakitud ja hirmus läikivad uksed. Kuna ma kipun kohe hooga asja kallale asuma, siis läheb ikka meelest neid "enne" pilte teha. Aga no siin on siiski miskit näha :-)

Kõigepealt kruvisin uksed hingedest lahti ja käepidemed küljest. Seejärel nühkisin liivapaberiga (180) kõik pinnad kergelt üle. NB! Uksed tuleb lihvida kuskil avatud õhuga ruumis, veel parem kui õues kuna see paks lakikiht eritab kohutavalt vänget lõhna ( arvatavsti ka mürgine sissehingamisel) ja lenduvat peenikest valget tolmu. Teised kapi detailid nii hirmsalt ei lehka ega tolma.

Kui kõik värvitavad pinnad on korralikult ära kraabitud, siis mina käisin detailid üle esmalt tolmuimejaga ja siis niiske lapiga. Maalriteibiga katsin need osad mida ei soovi värviga katta( uksehinged näiteks, sest mööblivärv metalli peale ei jää).

Ja seejärel võib värvima hakata. Mina kasutasin veebaasil poolmatti mööblivärvi. Pintsliga sipsisin pisemad kohad, kuhu rulliga ligi ei pääse ja ülejäänud pinnad siis juba veluurist rulliga.
Nagu eelnevalt juba mainisin kulub värvikihi kuivamiseks 24h enne kui uuesti värvida saab.

Tulemus sai siis selline:

Ja kuna ma ise jäin tulemusega rahule, siis lasin sama soojaga ka ülejäänud kapi värviga üle :-)

Peeglike, peeglike seina peal

Mitu aastat tagasi ostsin täikalt ühe seinapeegli. Algselt on see tiibadega peegel olnud, kas meikimislaua kohal või mujal. Mõlemal pool külgedel on samades kohtades hingede koht. Mina ostsin peegli juba üksikuna, ei tea kuhu küljepeeglid aja jooksul kadunud on. Alumisel pildil on selgelt näha algsed hingede kohad.

Peegel pole täitsa ilma vigadeta, aja jooksul on peegel tuhmunud ning kohati lapiline, aga minu meelest on see osa sharmist.

Tõmbasin peegli lapiga üle ning lihvisin liivapaberiga vana laki maha. Pahteldasin külgedel olevad augud kinni (seal kus hinged olid olnud) ning maalisin krundiga üle.

Siis otsisin oma värvijääkide seast halli värvi ning pintseldasin 2 korda üle. Nüüd jääb peegel aprilli ootama, siis tassime ka selle mu vanasse majja müümise ajaks sisustuseks. Siis ei teagi täpselt, mida sellega edasi teha. 

Meikimislaud

Samal ajal, kui ma oma mehega tuttavaks sain, ostsin väikese maja maale. Elasin seal mõned kuud üksinda, siis kolisime kokku ning mingi aja pärast kolisime uude kohta mehe töö pärast. Minu väikest romantilist majakest oleme välja üürinud, kuid märtsi lõpus kolib üüriline ära ning me otsustasime maja müüki panna. Maakler soovitas enne müümist ka maja mingil määral ära sisustada. See pidi müügi lihtsamaks tegema, sest paljud ei oska ette kujutada nt kui suur söögilaud või voodi vastavasse kohta mahub.
Norras on üks sait kuhu pannakse igasuguseid kuulutusi alates tööst, autode ja kinnisvara müügist kuni igasuguste pisikeste asjade müügini. On ka eraldi rubriik kus antakse tasuta asju ära ning nüüd olen ma iga päev seal uurimas, kas meie piirkonnas midagi sobivat ära antakse. Mind hämmastab pidevalt, kui uhkeid asju endale niimoodi tasuta võib saada, mine ainult järgi. Ma täitsa kahetsen, et enne pole taibanud seal aktiivselt uurida. Nüüd on plaan kogu see väike majakene tasuta ära sisustada, kui müügikuulutuse pilte teen, siis näitan kindlasti uuesti, kuidas tulemus on. Meil pole kahjuks järelkäru nii et esialgu piirdume pisemate asjadega mis autosse ja autokatusele mahuvad.
Eelmisel nädalal näiteks tõime sellise meikimislaua ära. Kuulutaja ütles, et tema kasutas lauda õmbluslauana, kuid jalgade jaoks oli liiga vähe ruumi.

Kõigepealt kruvisin muidugi nupud maha. Lihvisin laua liivapaberiga üle ning pinseldasin krundivärviga üle. Siis jäi üle ainult mõned korrad valge värviga üle maalida ning sahtlid vastavalt siis roosa ja kollasega. Konstanteerisin et ei tasu ikka ühtegi maaliraasu ära visata, mine tea, kuna kasutamist leiab.

 Kevadel kärutame selle lauakese minu majja ning plaan on ka peegel seinale kruvida, siis ongi nagu päris mukkimislaud.

 Sobivates värvides tool on ka juba olemas, selle olen varasemast üles vuntsinud.

Koogel-moogel-kollased toolid

Mul on emast jäänud elutoa toolid, millele mõni aasta tagasi uued katted peale tõmbasin. Ühte tooli tuli sel aastal natuke liimida ning liimimise varjamiseks toolidele uus värvikiht anda. 

Valik jäi heledamale kollasele et see sobiks meie eelmisel aastal ostetud kapiga.

Vasakul on "enne" tool, kollane on "pärast". Värvimine ja katteriiete vahetus on üks odavamaid võimalusi midagi "uut" saada kui vanad asjad värskendust vajavad või ise vaheldust tahad.

Kõigepealt kruvisin muidugi pehme istmepõhja tooli küljest lahti ning siis lihvisin kergelt liivapaberiga üle. Värvisin kõigepealt 2 kihti kruntvärviga ning siis 3 kihti kollasega. Pole midagi teha, tumedat heledaks võõbades kulub rohkem värvi. Järgmine maalritöö on teiselpool söögilauda seisva pika pingi värvimine, enne tuleb veel viimane tool ette võtta, 

Jalapink sai uue kuue

Neli aastat tagasi leidsin kasutatud asjade poest ilusa jalapingi, mille plaanisin kohe-kohe korda teha. Jalapink oli väsinud, kuid mitte logu. Kate oli pleekunud ja natuke räbal ning lakitud puit kulunud. 

Jalapingi sees on kaval panipaik. Kellele siis ei meeldiks et ilus asi ka praktiline on. Aja jooksul oli ainult panipaiga vahesein kaduma läinud.

Esimese tööna kiskusin katteriided maha.

Peale naelte väljakoukimist ja katteriiete eemaldamist oli pink juppideks lammutatud, et siis jälle saaks üles hakata ehitama. Punase katteriide asemele ma uut ei tahtnud panna, seepärast pahteldasin puidupahtliga naelaaugud üle, lasin kastil kuivada ning nühkisin siis pahtlijäljed jms ebatasasemad kohad liivapaberiga üle. Pingi jalad lükkasin samuti liivapaberiga üle et vanast lakist lahti saada.

Peale seda algas juba lõbusam osa. Jalapingi kaane peal olev polstrimaterjal oli minu meelest täitsa kasutatav, nii et tõmbasin sellele lihtsalt tihedamat tekstiili peale nn. aluskatteks ja lõikasin siis klambrite lähedalt üleliigse serva maha. 

Alusriide peale tõmbasin kunagi ammu Abakhanist hoopis ühe teise tooli jaoks ostetud sinise mööbliriide. Puidust osad kruvisin uuesti kokku ja pintseldasin valge krundiga üle. Pingi võõpasin moodsalt halliks. Kõige hullem osa värvimistöö juures on pintslite pesemine, sellepärast ostan, kui vähegi võimalik, veebaasil leiduvaid värve. Ma tean küll et sellised värvid sisaldavad plastmasse ja pole üldse loodussõbralikud, aga no ma lihtsalt vihkan õliste pintslitega jändamist. Õlivärviseid pintleid ei saa kunagi puhtaks, uuesti maalima hakates tilgub tärpentiini veel pool tundi tagantjärgi ning lõpuks peab poolikuid töid üle võõpama poolkõva pintsliga, millel enne otsad on vastu lauda pehmeks taotud, mis siis et pintsel kahe kihi vahepeal tärpentiini oli uputatud. 

Lõpuks tundus sinine kate halli tooli peal liiga viisakas ja ontlik, nii et õmblesin jällegi aastaid kapis vedelenud lillelise paela katte peale. Vot ei tea kunagi millal midagi vaja läheb, olin varem seda paela mitu korda vahtinud ja nüüd siis oli seda täpselt õige pikkus olemas. Roosipael on samuti Abakhanist ostetud.

Roosid õmblesin peale kõvera mööblinõelaga, ilma vist ei maksaks proovidagi. 

Panipaiga värvisin samuti ära ning vahetasin vanad vasekarva hinged uute hõbedaste vastu välja, sest ei mäletanud, kuhu ma need neli aastat tagasi maha kruvitud hinged pannud olin. Tookord alustasin ka jalapingi värvimist nagu sisekaane pealt näha, kuid kui töö uuesti ette võtsin, oli sinine värv juba hoopis aiamööbli peale ära kulutatud. Sinine värv on õlivärv, seepärast ei hakanud ma seda ka maha nühkima, otsustasin et liiga palju tööd ja vaeva, kes seda kaant seestpoolt ikka nii väga vahib.

Nüüd on meil siis päris oma ja kordumatu jalapink. Mitte et meil seda vaja läheks, aga mis teha kui mulle vanad asjad meeldivad.

Ilukuur toolile

Arvasin, et vanast ajast on "enne" pilt olemas, aga valesti arvasin. Nii et kahjuks pole muud ette näidata, kui jupikest eelmisest toolikattest. Tool oli originaalis lakitud puit. Vana tooli paljaks kiskumine on väga tolmune töö, teinekord olen targem ja teen seda õues. Nüüd pean kogu oma töötoa jälle tolmuimejaga põhjalikult üle käima ning riiulid lapiga puhtaks pühkima.
Nagu originaalvärvides varuservadest näha, oli see päris ilus samblaroheline riidetükk punaste detailidega, mis aastatega korralikult ära pleekis.

Tool oli omadega nii läbi, et katte vahetusest ja tooli värvimistest kujunes suurem töö. Vahepeal käisin youtubest tooli restaureerimise videot vaatamas ning siis tegin ise järgi.

 Peale uute paelte panemist kinnitasin vedrud. See oli kõige hullem osa. Mina kasutasin vanasid vedrusid ning nende kinnitamine oli ilge kamm ning tundus, et kõik viis vedru jäid eri suunas ning eri kõrgusel turritama. Sel etapil oli küll tahtmine kogu kupatus prügimäele saata. Peale tõmbasin jälle riide.

 Videos oli esindatud igasugu  vinged materjalid ning töövahendid, aga mina kasutasin seda, mida varem valmis olin hankinud. Kuigi proffi tööd vaadates valdas mind üha suurem kahtlus, kuidas minu tulemus lõpuks välja näeb ja istumise all tundub. Vaadatud õppevideo oli neljaosaline, ning peale poolepeale jõudmist selgus, et töö edasisest käigust rohkem välja pole pandud. Õnneks. Edasi sain oma parema äranägemise järgi ja ilma süümepiinadeta edasi meisterdada. Põhjaks panin puuvilla ning sellele tõmbasin peale 4 kihti vatiini moodi asja, mida siit ühest netipoest kunagi tellisin. Siis tõmbasin jälle kotiriide peale et kogu kupatust koos hoida.

Lõpptulemus oli barokne ja pastelne, ise olen päris rahul. Katteriie on Tartu kesklinna Abakhanist. Teine samasugune alastikistud tool ootab veel järjekorda.

To in one

Kui kellelgi on kulunud jalatugi, mida majakass armastab ning hunnik lõngajääke (ning jällegi kass, kes villase ja pehme peal magada armastab), siis saab need kaks asja - jalatugi ning villane lõng - kassi rõõmuks ühendada.
Kudusin suvalise laiusega ribad, mis järgemööda kokku õmblesin ja siis klambritega tooli külge kinni lõin. Nagu näha kiitis pikakoivaline tulemuse kasutuskõlblikuks.

Uued toolikatted

Eelmisest suvest saadik on neli söögitoa tooli oma järjekorda oodanud, nüüd siis on kolmel katted vahetatud ning neljas ootab järjekorras. Heledatel polnud ju ka midagi viga, ainult et määrdus väga ruttu. Katete vahetus oli lihtsam kui ma ette arvasin, kõike kauem läks aega vanade klambrite välja koukimise peale.

Alleaa

 Kiiktool sai suure ootamisega lõpuks üle värvitud, musta katmiseks kulus 3 kihti heledat värvi ning iga uue kihi kuivamine võttis õhuniiskuse tõttu ikka rohkem ja rohkem aega. Nüüd julgeme juba tooli peale istuda ka. Kaalumisel on nelja seljatoepulga siniseks värvimine, aga enne peab tõesti ilm suvisemaks minema.

Oh padjas, mu pisar ja ohe

Mul on alanud kuuenädalane puhkus. Olgu öeldud, et see pole normaalne puhkuse pikkus isegi mitte Ńorra heaoluühiskonnas (mul riigitöötajana on aastas õigus "ainult" 5.nädalasele puhkusele, erafirmas töötavale elukaaslasele antakse 4.nädalat). Kuid kui on käsil töökoha vahetus, on paras aeg enne uude kohta asumist väljateenitud ning seni kasutamata puhkus ära puhata.
Mis tähendab muidugi seda, et võib aga uusi projekte käsile võtta.
Siit tulebki väike piilukas, millega praegu nii mõnusasti tegelen. Käisin esimesel puhkuse päeval linna peal tillerdamas ning astusin kasutatud asjade poest läbi. Koju tulin "uue" kiiktooli ja jalapingiga, lisaks ootab eelmisest kevadest värvimist kohvi-/lillelauake. Järgmised kaks päeva on rekordilistes kogustes vihma ladistanud, nii et värvi kuivamine võtab kordades kauem aega. Värviks soovitati poes sama värvi, mida puidust paatide värvimiseks kasutatakse, siis kannatab välisilma ning puidu liikumist ilma et praod sisse lööks.

Meie uuele kiiktoolile kudusin juba ka istmekatte. Lõikasin poroloonist paraja ringi välja ning kudusin vanadest saapapaeladest (mis veel puntras ja lühikesteks lõikamata olid. Ma ei teagi kust ema neid omal ajal sai, aga mul on neid tervelt kaks kilekoti täit) uue padjakatte. Padi ühelt poolt:

Ja teiselt:

Saapapael peaks nii tagumiku nühkimist kui ka kahe kassi seljaskõõlumist kannatama.
Ja kogu selle padjajutu lõpetuseks kuulasin nostalgiarõõmust ka Padjaklubi laulukest, soovitan teilegi!