Minimütsid, -sokid ja käpikud

Nüüd midagi, mis on mu südamele väga lähedal. Meie linna haigla kuulutab aeg-ajalt, et vajatakse enneaegselt sündinud lastele pehmeid kudumeid, et pisikestel käed-jalad ning pea soojas hoida. Otsisin oma jäägikotist pehmeid puuvillaseid lõngajääke ning asusin kuduma. Isegi need minimõõdus asjad on mõnele lapsele siiski veel suured, kui järgmisel nädalal haiglasse lähen kudumeid üle andma, küsin järele kas veel väiksemaid ka tahetakse. Kui teil ka kodus tuli tahtmine niimoodi kõige nõrgemaid aidata, siis saab kindlasti kohalikust sünnitusosakonnast järgi küsida, kas vajatakse kudumeid. Enneaegne sünnitus tuleb ikka ootamatult ning pole selleks keegi ette valmistunud.

Uuel aastal uue soniga

Minu mees on sonikandja. Õmmelda mulle ei meeldi, aga vahest võtan ennast siiski kokku. Mõni aasta tagasi oli ajakirjas Käsitöö lihtne soni muster, selle järgi olen mehele juba 4-5 soni õmmelnud.

Millegipärast on nii, et iga kord kui üle hulga aja mustri välja otsin, siis ei mäleta täpselt, kuidas see monteerimine käiski. Nii peangi iga kord jälle näpuga rida ajama.
Müts ise koosneb 3 eri detailist. Kuna meeste riided on värvivalikult tagasihoidlikud, siis tegin vähemalt kärtsu voodri.

Mütsi enda tugevdasin seestpoolt liimiriietega. Nii liimiriie kui mütsiriie on Abakhanist.

 Lõikelehes soovitati nokka tugevdada kas liimiriidega või plastikuga. Varasemalt olen tugevdanud lihtsalt liimiriidega, aga no ikkagi jääb natuke lödi. Seekord lõikasin tallele pandud vihikukaanest noka tugevduse välja (teate küll, mõnel spiraaltraadiga vihikul on sellised läbipaistvad plastikkaaned ka ümber).  Nokka õmmeldes lõhkusin kaks nõela ära enne kui taipasin õmbluskarbist tugevama nõela otsida.
Lõppviimistlusena õmblesin veel mütsi alläärde paela mis siis sissepoole keerasin ja käsitsi kinni õmblesin.

 Eriti tugeva liimiriide ning nokatugevdusega tuli müts kuidagi ilusam küll, ei vaju nokk lössi ning ka soni ise hoiab paremini.

Heegeldatud müts

Mulle on hirmsasti meeldima hakanud Tunisian Chrochet ja kuna oli vaja ka üht uut mütsi, siis proovisin kaks asja ühildada. Kuna selle tehnika juures tuleb kõik silmused heegelnõelale ära mahutada siis arvasin, et ju see projekt mul metsa läheb - heegelnõelale ju palju neid ei mahu aga otsustasin siiski proovida. Heegeldasin siis sellise sallimoodi asja, mõõtsin vahepeal ümber oma pea et saaks no nii enam vähem sobiv. Pärast ühendasin "salli" ringiks ja tõmbasin pealt kokku, tups otsa ja valmis ta saigi.

Kõrvad sooja

Ämmal on kohe peale uutaastat sünnipäev ning ma kudusin ta uue moodsa Setesdal-kampsuni juurde ka sobiva mütsi.

Lihtne suusamüts

Meil on siin Lillehammeris talv "täies õies", kui niimoodi tohib väljenduda. Ülepäeviti kühveldame lund, siis tuleb natuke sula et ikka libe ka oleks ning siis uus lumi peale.
Peale esimest suusatamist kudusin endale kibekähku parajalt paksu suusamütsi. Mulle meeldib viimasel ajal hirmsasti mütse pikupead kududa, siis saab kukla peale kaare teha. Sellise kaarega müts ei libise nii lihtsalt üles ning kõrvad on ilusasti soojad. Kasutatud lõng on Islandi korrutamata villane Lettlopi. Mulle hirmsasti meeldib. Lõhnab lamba järgi, käes tundub robustne ja kare, kuid peas olles on müts pehme ja mis peaasi- ei aja sügelema.

Mütsi kudumiseks mul mingit õpetust ei ole. Tavaliselt koon väikese proovitüki ning mõõdan vana mütsi pealt pikkuse. Selle mütsi puhul võtsin iga uue ringi peal ülevalt ühe silma kokku. Kui niimoodi 7 silma kokku oli võetud, võtsin kaheksanda ringi peal kokkuvõetud silmade sõlmedest uued 7 silma üles. Ning siis hakkasin jälle kahandama. Kuklaosas võtsin alguses 3 ringi peal igakord ühe silma kokku, kudusin siis mõned ringid ilma kahandamata. Kui kuklaosa parasjagu pikk tundus, tegin jälle uued silmad juurde et ülejäänud müts ühepikkune tuleks. Lõpuks õmblesin mütsi küljed kokku ja peanupu otsast samuti. Ei tea kas sai arusaadav õpetus...

Pikupidi kootud mütsid kuklakaarega

Kudusin hunniku mütse topeltlõngast villane + alpaka. Kuklakaart oli lihtne sisse kududa, õmbluse planeerisin ka osavalt täpselt kuklasse.

 

Tulekarva müts

Kudusin mehele ruudulise mütsi. Kukla poolt kaarega, et suusaretke ajal müts kõrvade pealt üles ei vajuks.

Alustasin soonikuäärt edasi-tagasi kududes ning igal pöördel mõlemasse otsa 1 silmuse juurde kasvatades. Kui mütsiäär piisavalt lai sai, jätkasin soonikut ringvarrastega kududes.

Müts sai ka imelises pühapäevas ära testitud.

Mütsid, mütsid, mütsid!

Meil siin Lillehammeris on nii niru suvi, et ma koon igaks-juhuks mütse. Ei tea iial, millal lumesadu tuleb. Mõned mütsid on kingitusteks, teised müügiks, kolmandad enda perele.
See komplekt on kootud merinovillase ja Dropsi Kid-silk`i (siid ja mohäär) seguga. See on mu viimase aja suur lemmik segu, pehme, mõnus ja siidine.

Ja ka baretid on mu viimase aja suur nostalgiline lemmik. Lilla barett on samuti merino ja kid-silki segu. Seda baretti proovis eile mu mehe 91-aastane vanaema, tõmbas selle endale nagu kausi üle silmade ning arvas siis, et suur sai. Ei oska need norrakad ikka baretti kanda.

 Need mütsid on kootud topelt lõngast, mu põhjatute lõngakorvide alpakaosakonnast. Tore jälle vanad jäägid ära kasutada.

 Viimane müts on jällegi merino ning kid-silki segu.

Baretid ja mütsid

  

 

Kõige viimase, roosa bareti muster:

 Lehtedega, rohelise bareti muster on pärit Dropsist, M1. http://www.garnstudio.com/lang/ee/pattern.php?id=3521&lang=ee

Kõik  viis mütsi pidid baretid olema, aga kaks neist ei tahtud baretiks saada. Lilledega "barett" oli esimene katsetus ja täpselt õpetuse järgi tehtud, ma ei saagi aru miks ta mütsi kuju võttis. Teised tegin juba rohkem oma plaani järgi. Kasutasin 3,5 vardaid ning roosade peakatete jaoks Drops Babymerino ning Drops Kid-Silki lõnga. Hall on Babymerino ilma karvase Kid-lõngata ning samblaroheline on Abakhanist ostetud ilus Ekstra Merino mida müüdi poole hinnaga.

Varda peale võtsin lõnga 80-90 silmust, sõltuvalt kas oli kaks või üks lõng kasutuses. Kudusin 10 parempidist rida, siis üks pahempidine ning siis jälle parempidi kude 10 rida. Sellest sai pärast kokku õmmeldes peaümber hea tihe võru.

Siis kasvatasin igast viiendast silmusest 2. Kudusin 2 rida ning kasvatasin igast 6-ndast silmusest 2. Sõltuvalt tujust ja mustris olevast silmuste arvust oli bareti laia osa peal 110-120++ silmuse ringis. Kudusin 25 rida max silmuste arvuga enne kui jälle kahandama hakkasin. Kahandasin mustrist sõltuvalt kuidas kõige parem tundus, iga 10-12 silmust, pikemat vahet kahandatavate silmuste vahele ei jätnud. Iga kahandamise vahele kudusin 2 rida. Kui 2 kokkukootava silmuse vahele jäi ainult 1 silmus, siis kudusin ühe tavalise rea enne kui uuesti kahandama hakkasin. Siis kahandasin juba iga rea peal, kuni varrastele jäi neli silma. Nendest tegin 6-8 realise "antenni".

Lihtne soni

Kevadises Käsitöö numbris oli soni lõige, nüüd on kaks tulemust käes. Esimene proovimüts sai tehtud vanadest teksadest. Nokk jäi piisavalt tugev, kui mõlemale poole tugevam liimiriie külge triikida. Noka õmblesin ka mütsi külge kolmest kohast (noka ots tuleb mütsi esiosa külge paari pistega kinnitada, jääb ilusamalt istuma), mitte ühest nagu mustrilehel kirjas, siis istus ilusamalt. Samuti muutsin teist mütsi õmmeldes nokka väiksemaks ja ümaramaks, esimese nokk jäi liiga nokkmütsi moodi suur ja kandiline.

 

Maasikamütsid

Alpacalõngast õhukesed mütsid

Soe topeltmüts ja ringsall

Hiljuti sai valmis topeltmüts ja ringsall õepojale. Õppisin ruutusid kuduma. Salli ülemises osas on ka tihedam ja kitsam soonik, et kaelal ikka soe oleks. Õepoja eemaloleku tõttu pidi õde ise modellina üles astuma.

Heegeldatud mütsid

 Heegelnõel nr.4, lõng Drops Nepal. Mütsid on heegeldatud kõrvade kohal topelt, et ikka soojem oleks. Kõigepealt heegeldasin 10cm kõrguse ringi, siis alustasin alumisest servast uuesti teise kihiga. Kui jälle 10cm kõrguseni jõudsin, heegeldasin kaks serva kokku ning edasi tuli ühekordne heegeldus.

Viimane pilt ei ole kuidagi kudumisega seotud, vaid ühega meie kassidest, kes on eluga ülirahul kui ainult keegi kätt kogu aeg kõhu peal hoiaks...

Maailma kõige soojem heegeldatud müts

1982.aasta novembrikuu Nõukogude Naisest leidsin heegeldatud mütsi pildi, millesse täitsa ära armusin. Kasutasin Drops Nepali lõnga ja heegelnõela nr.4. Youtubest leidsin ka päris hea kolmelise mummutegemise õpetuse. Minu mummud on viiesed.

Veel mütse

Esimene müts sai kootud elukaaslasele, kes mu esimesi helkurmütse vaadates natuke kadeda häälega mainis, et sellist mütsi kannaks ise ka ja et tal üleüldse polegi paksu mütsi. Kasutatud lõngad on Dropsi omad, Lima ja Alpakka, et müts siis paks ja soe saaks. Muster on 1975.a. Nõukogude Naisest.

Teine müts läheb kõige suuremale õepojale. Muster on Saara kirjastuse suurepärasest Kihnu mustrite raamatust. Kuigi kududes tuleb meeles pidada, et sisse on lipsanud kirjaviga, kaheksanurga küljest on puudu sisemine sinine nurk.
Tellisin endale jõulukingituseks veel paar raamatut nende kirjastusest, no nii toredad on lihtsalt nende käsitöö raamatud. Nüüd on mul muu hulgas ka kordustrükist ilmunud Haapsalu räti raamat.

Kolmas müts on mulle endale, Nepali ja Alpakka lõngaga kootud. Vaja veel ainult vooder sisse õmmelda, siis ei puhu tuul enam aukudest sisse. Muster on pärit Garnstudiost, aga enam ma seda üles leida ei suuda. Väga hea mütsimuster igatahes, ülevalt kokku võttes jäi pealae pealt muster ilus justkui lill.

Kärbsemüts ja mõned sallid

Sai valmis teine kärbsemüts ôepojale nr2. Nüüd on veel üks jäänud teha.
Eelmisel nädalal sai sirgu venitatud uus ôlasall mis läheb Trondheimi lähedale jõulukingiks. Ka sinna on veel üks jäänud teha. Sallidest on viimasel ajal kerge mürgitus, hakkasin endale kuduma sooja jakki, nii et hetkel on käsil neli erinevat tööd, mis ei ole minu puhul ebatavaline. Hea on vahepeal värvi, mustreid ja lõnga paksust vahetada.
Norra riigitelevisioonis oli mõni nädal tagasi Suur Kudumisõhtu millele järgnes Suur Kudumisöö. Neljatunnisele kudumisõhtule elasin ise kududes kaasa. Tegemist oli hea vanaaegse telesaatega, kus aeti mõnusalt juttu, näidati erinevaid tehnikaid, töid, lõngasid jne. Saatejuhiks oli noor punapõskne naine, kes kogu aeg muudkui naeratas ja enda seljas kampsuneid vahetas. Nurgas eri gruppidena istusid kudujad, nende kudumistööde arengut jälgiti nelja tunni jooksul korduvalt. Üks saate külalistest oli naine, kes ei kannatanud poolikuid kudumistöösid. Ei ole just ebatavaline, et mõni kudumistöö lausa aastaid poolikuna varraste otsas kapis vedeleb. Sellele naisele toodi tuttavate poolt just selliseid "elutöid" lõpetamisele. Tal oli kaasas näitena üks poolik kott, mis silmnähtavalt oli pärit 1980. lõpust kui mustreid ja värvivalikut vaadata. Minu poolikud tööd õnneks just aastaid ei vedele, varem või hiljem tuleb isu jälle peale ning järgneb kiire lõpuspurt. Aga kellegi teiste töid ma küll ei viitsiks koguaeg valmis kududa.



Suurele Kudumisõhtule järgnes, nagu öeldud, Suur Kudumisöö. Seal taheti Guinessi rekordit purustada, kampsuni kudumine alates lamba pügamisest kuni valmis kampsunini. Seda ma enam vaadata ei viitsinud, sest ka see üritus kestis vähemalt neli tundi. Hiljem kolleegid töö juures kommenteerisid, et lõpptulemuseks oli kole kampsun.

Sinine sall on mul tegelikult juba pikemat aega kapis, aga alles nüüd tuli meelde pilti teha. See on nüüd müügis ning ootab uut omanikku.