Ma kujutan vähemalt ette, et igal kudujal on ka poolikuid lõngatokke järel. Kerisin nendest pallid ning vanutasin pesumasinas käterättidega pesuga ära. Panin oma kuulid eraldi pesukotti mida ma sukapükste jms jaoks tavaliselt kasutan. Nagu lähemalt vaadates näha on, siis "traageldasin" veel enne vanutamist sukanõela ning lõngaga üle keritud lõnga ka, esimesel katsel kippusid ilma kinnitamata pealmised kihid natuke laiali vajuma.
Peale vanutamist oli mul suur kotitäis palle, kokku vist küll 50. Läksin kuidagi hoogu oma lõngakotte tühjendades.
Kui pallid ära olid kuivanud, siis lõikasin kääridega ühe külje peale sälgu, surusin liimipüstolist sinna liimi ning toppisin suled sisse. Siis surusin sälgu jälle kokku. Suled ostsin hobi-/nännipoest.
Meie punapea on uute pallidega väga rahul. Punapea sai endale mitu palli mis nüüd küll enamuses diivani all on, kuni me need jälle harjavarrega välja kougime. Pallid jäävad ka väga kenasti küüniste külge kinni, nii et kassil põnevust veelgi rohkem.
Teine mänguasi, mida teha proovisin, sai inspiratsiooni loomapoest ostetud mänguasjast, mis meie majas kähku ära retsitakse. Poe omadel on suled kehvasti kinnitatud, nii et minu omad peavad kauem vastu. Miinuseks on see, et puust varras on kõva nii et teinekord saavad mänguhoos kassid kogemata laksu vastu käppa. Ostsin lillepoest puidust vardaid, vaja on veel sulgi, nööri ning liimipüstolit.
Natuke mäkerdamast ja jamamist oli, aga sain kuidagi suled ikkagi nööri ja liimipüstoliga toki otsa kinnitatud. Tuba nägi muidugi välja, nagu meil oleks siin väga kollast kana tapetud, st teinekord teen sama tööd suvisel ajal õues.
Pildi pealt ei ole küll aru saada, kuid suletokid on eriti meie Biancale meelt mööda. Kui ta ühe neist mängu ajal "kinni püüab", siis lohistab ta kogu kupatust uhkelt enda järel.
