Nipet-näpet suusahooaja lõpuks

Kinnastega on juba palav käia, ilma jälle teinekord natuke külm. Kudusin ja vanutasin endale poolkindad.

Sama lugu on mütsiga- palav, aga ilma nagu ka natuke külm. Kudusin siis peapaela. Pildi pealt näha hästi pole, aga kukla pealt on kootud kaarega, et paremini istuks.

Ning lõpuks treisin terve hunniku siin väga populaarseid asju mida kutsutakse küll tuubimütsiks, torumütsiks, küll buffiks. See on põhimõtteliselt üks pikk soolikas venivast materjalist, kaela ümber alumiseks osaks kasutasin ka fliisi et soojem oleks. Buffi saab ka kokku voltida ning peapaelana kanda. Mina kannan seda tihtipeale lihtsalt ümber kaela kui kõndimas käin, siis on hea ümber pea tõmmata kui jahe hakkab. Niimoodi üle pea kui pildi peal, kannan buffi kiivri all mäel suusatamas käies. Boonusena surub pingul materjal silmade alla hurmavad lotid.

Kasutama peaks materjali, mida norra keeles jersey-ks kutsutakse, mingit sorti veniv puuvillane peaks see olema. Peaasi, et pea ümber soe tunduks, mitte õues tuule käes külmaks läheks, ning et parasjagu veniks.

Poekotivabrik

Paar nädalat tagasi tirisin jälle oma õmblusmasina välja ning otsustasin oma tekstiilihunnikut vähendada. Üks sõbranna "pärandas" mulle mõni aasta tagasi kaks suurt kotitäit kangaid, enamuse saatsin edasi järgmisele sõbrannale, kuid päris palju jäi mulle siiski endale ka. Tegin kohe mitu poekotti, kõik ei ole isegi piltide peale saanud. Osad kotid said voodriga, teised ilma. Taskuga kott (kohe esimesel pildil) sai tasku kunagi täikalt ostetud tikitud diivanipadjast. Roosid on jälle kunagi ammu Abakhanist ostetud. Kottide õlapaelad on seest liimiriidega tugevamaks tehtud. Mõned kotid jätsin endale, mõned said kingitusteks tehtud ning mõned andsin kohalikule Loomakaitsele väljaloosimiseks.

 Kottide tegemine on lihtne, pealegi saab üsna väikesed jupid ära kasutada ning erinevaid kangaid kombineerida, tuleb ainult fantaasial lasta lennata.

Keskkonnasõbrale - väikeste kilekottide asemel poodi kaasa

Olen juba ammu endale väikeseid kotikesi tahtnud, et poest nii palju kilet koju ei veaks. Muidu iga kord mõtlen poekotti tühjendades, et küll seda plastikut antakse palju kaasa, terve prügikast saab korraga täis. Sellest rääkimata, et iga paprika ning lillkapsas on veel eraldi kilesse pakendatud.

Mõtlesin kotikeste heegeldamise peale, aga lõpuks peab ju selline võrk ka kerge olema ning lihtne pesta.
Leidsin kangapoest venivat võrgumoodi riiet. Kapis oli vanast ajast ka rull peenemat sorti kinganööri moodi paela. Lõikasin tükid, õmblesin siksakiga ning kangast venitades paela jaoks tunneli. Siis panid koti servad kokku ning õmblesin servad valmis. Keerasin koti ümber, ajasin paela sisse ning oligi kott valmis. Üks kotike kaalub kuskil 10 grammi ringi.

Tegin kotte eri suurustes ning päris suure hunniku ja testisin juba ära ka. Oli tõesti mõnus kodus üle lugeda, mitu kilekotti juurviljaletist võtmata jäi.

Uuenduskuur torukarpidele

Decoupage on hästi lõõgastav ja mõnus tegevus, oleks ainult mida ehtida. Minul oli ripakile kaks torukarpi. Üks oli kassipoegade piimakarp mis loomaarsti juurest sai ostetud kui loomakaitse üks kassiperedest meie juures kasvamas ning uut kodu ootamas oli. Teine toru on üks vana viskikarp mis lõpuks ometi tühjendatud sai. Viskikarbi korgi lasin valge spreivärviga üle.
Vaja on decopage liimi, vanu ajakirju/ajalehti (õhukesem paber jätab ühtlasema kihi) jm huvitavat mida liimida. Mina kasutasin ka sügisel korjatud kuivatatud lehti. Natuke overkill ehk on, või nagu norra keeles öeldakse- smør på flesk- nagu või peki peal. Paksu toru sees hoian kassisööki, peenikese toru sees jõuluehteid, et need kasutamise vahepeal kapis katki ei läheks.