Poolik asi- kassipadi

Olen mõnda aega vaadanud et praegu on "popp" pere, lemmikloomade jms piltide tikkimine ja hakkasid endal ka näpud sügelema. Ei mäletagi, millal viimati tikkisin. Proovisin erinevaid saite, aga jäin pidama Pixel-Stitch.net -i peal. Laadisin kassipildi üles ja isegi niidinumbrid olid juba ette antud. 

Minu tikkimise suurus on 120x117 ristpistet, kokku 37 värvi. Seda saab ka ise valida, kas veel suuremat, väiksemat, rohkem või vähem värve. Taustaks valisin ise teised värvid, aga muidu pean ikka plaanist kinni. Pool patja veel tikkida.

Pidin leidma ka viisi, kuidas niidid sassi ei läheks.

Elutoa kardinad

Ostsin talvel meile uued valged kardinad. Lõikasin natuke lühemaks ja kastsin otsapidi värvi sisse. Sellega oli päris palju mässamist, sest torkasin värvi sisse 6 kardinat korraga, et ikka värvipiir ühekõrgusele saaks. Pärast üritasin ka kõiki kuut korraga loputada, õnneks oli abiline lähedal, muidu ei teagi kuidas hakkama oleks saanud.

Rebasekleit

Kleit sai õmmeldud ühele sõbrannale, seepärast riidepuul ripubki. Muidu peidus olev seljalukk sai seekord valitud just silmatorkav.

Käpikuid läheb alati vaja

Mu emaema oli suur kuduja kellel riidekapi põhjas alati kilekoti täis uusi omanikke ootavaid sokke ja kindaid oli. Endal päris kilekotiga neid veel varuks pole, aga kui juba kindamustrid ja -vardad välja on otsitud, siis tavaliselt trein ikka 2-3 paari enne, kui vardad ja lõngajäägid jälle ära panen.

Kolmnurkadest kolmnurkne sall vol.2

Tühjendasin lõngakotti ja kudusin uue õlasalli. See läheb kingikotti, sest endal on mul sallisahtel juba punnis. Varem olen endale ka analoogse salli teistes värvitoonides kudunud. Esimese salli juures on ka kudumiskirjeldus.

Käpikuhooaeg

Mees teatas äkki, et koeraga jalutamiseks oleks tal uusi käpikuid vaja. Otsisin kohe oma lõngavarudest parajaid jääke ning treisin 2 uut kindapaari. 

See koekiri on mu lemmik, olen seda varem ka kasutanud. Võtan kolm silma kokku ning kasvatan neist 3 uut silma, neljanda silmuse koon parempidises koes ning siis alustan uuesti kolme silma kokkukudumisega/kasvatamisega. Järgmise ringi koon parempidiselt. Kolmanda rea teen nagu esimese, ainult et alustan parempidisega ning siis võtan kolm kokku. Ma kahjuks ei leia üleskirjutatud mustrit.

 Sinepivärvilised kindad on ikka hästi lihtsad. Kogu värk on parempidises koes. Vanasti ma sellist värvi lõngu poleks ostnudki, imelik mis kõik vahepeal meeldima hakkab.

Suitsutamise katsetused

Suvel võtsin endale pähe, et paras aeg on proovida kuidas üks suitsuahi valmis meisterdada. Algus oli täitsa vahva, vaatad aga pilte ja uurid teiste kogemusi. Valmis ahju ostmine on hiiglama igav ja üsna kulukas ettevõtmine. Enamus iseehitajaid on teinud oma suitsuahjud "käepärasest materjalist" mida koduses majapidamises ikka leidub. Minul seda luksust ei ole, sest sellist asjanduse ajalugu lihtsalt EI OLE. No peaaegu mitte. mingi ports vanu korstna ja ahjukive oli tõepoolest olemas ja nendest sai laotud koldeosa. Interneti ahjudel olid uhked malmist ahjuuksed - minul oli võtta vaid vana pliidiuks. Vaevalt ma kunagi pliiti laduma hakkan, seega läks seesama kasutusse. Kolde peale läksid metallist armatuurivardad, sinna peale kerisekivid. Sealt edasi oli aeg puitu kasutada ja kohe õhkasin heameelest, sest puidust asjade meisterdamine on ikka käkitegu muu jama kõrval.

Kõigepealt valmis karkass, siis uks - minu esimene uks :-) Suitsukambri osa sai kaetud puidust laudadega ja väljapoole lõin peale vanad servamata lehiselaudade jäägid. Katusele leidsin just (peaaegu) paraja tüki plekki.
Ukse käepideme sain sealtsamast ojakaldas kasvavalt saarepuult. Kõige lõpuks pintseldasin kogu selle ilu linaõliga üle, isegi kivid ja ukse - nii igaks juhuks :-)

Selline see meie Gustav siis on

Liha suitsutamine ei ole iseenesest väga keeruline aga võtab ikkagi aega ja kõvasti katsetamist et leida see parim tulemus. Söömata pole veel ükski suutäis lihast jäänud.

Stardikas - kõik mis suitsutamiseks vajalik, liha, puit ja kirves. Esmalt kuivade lepahalgudega tuli üles, ca 40 minutit võtab kuni kerisekivid saavad soojaks ja ahjus on püsiv temperatuur. Seejärel lähevad käiku tooremad lepad.Puid läheb ilmselgelt oluliselt rohkem, kui pildil näha.







Kuna iga suitsutamise kord on omamoodi katsetus veel, siis on kogused pisemad.
Kamaraosa on pealpool, et rasv kuumuse käes niisama raisku ei tilguks.

Kaheksa tundi hiljem...

 Mõned päevad on nüüd suitsulihadieet garanteeritud ;-) Üks idee on panna sel aastal jõululauale kaelakarbonaad, mis on eelnevalt suitsuahjust läbi käinud. Kuuldavasti ka pardirinnafilee on suitsutatuna imehea ja läheb kindlasti proovimisele. Seniks aga peab leppima sellega siin.