Karunahk

Garnstudiost inspiratsiooni saades kudusin omale pika paksu sooja kampsuni ehk karunaha. Kasutasin Drops Andnes lõnga ning vardaid nr.7. Taskud ka peale, et oleks kuhu taskurätti toppida, ning supersoe vuhva olemas nagu naksti.

Selline paks lohvakas kulub ikka ära. Ah, ja minu palmikud pole kahesed, vaid kolmesed.

Alati leiab midagi muud millega tegeleda

Peaks koolitööd kirjutama, viimane nädal tiksub. Aga selle asemel vaatan netist riideetikette või nimesilte, kuidas soovite nimetada. Et omatehtud kudumitele ja riietele enda nimi külge riputada. Ei teagi kas valida lihtsalt "by ...", "made by ...", "handmade...", pompööselt "... design" või hoopis midagi viiendat. Elukaaslane nimelt räägib juba pikka aega, et tehku ma müügiks, mida ma niisama ära kingin. Ja eks ta ole. Korralik lõng on piisavalt kallis ning kui tööaja ka juurde arvestada, siis tulevad kingitused ikka päris kulukad. Kui meeste hobid on paremini tasustatavad, siis naiste käsitööle vaadatakse tihti ikka endiselt ülevalt alla, sokikudumine on midagi, mida kartulite keemise kõrvale tehti, et aeg kiiremini läheks. On mullegi korduvalt tehtud ettepanekuid, et aa sa koo mulle selline ja selline asi, sul käib see ju nii kähku ja diivanil meeldib sulle ju niikuinii persetada.
Vaatan, et liimitavad/triigitavad sildid on ka päris popid (eriti lasteriietele mis lasteaias tihti segi lähevad), samuti nimetemplid, aga mine tea, ehk kukuvad-kuluvad need ikka pesus kähku ära. Korralik kootud nimesilt tundub ikka kuidagi tõhusam.

Lõng sai otsa

Lõng sai otsa, ootan varudele uut täiendust, Dropsi pakk on juba teel. Seni teen midagi, mida mulle teha ei meeldi, aga kuna uued riided siiski meeldivad, siis vahest ikka võtan õmblusmasina välja.
Olgu öeldud, et kanga ostmine pole meil siin niisama lihtne, et marsid lähemasse Abakhani ning valid kauba välja. Siin on soodus ning suure valikuga kangapood minu elukohast umbes 2,5-3 tunni autosõidu kaugusel. Nende netipoest saab ka tellida, aga kõige parem on ise muidugi näpuga kangaid katsuda enne kui midagi ostma hakkab. Minu kodukohas on minu teada 3 kangapoodi, üks neist on spetsialiseerunud patchwork´ile ning müüb ainult lapitehnikaks sobivaid kangaid, teine müüb kvaliteetseid kardina-ja mööbliriideid, kolmas rahvariieteks sobivaid villaseid kangaid. Ma võin oletada, et kuna norrakad on mugavad, käsitööd eriti ei viitsita teha ning valmisriideid saab odavamalt kätte, siis on see põhjuseks miks 20 000 elanikonnaga linnas ühtegi suuremat ja kirjuma valikuga kangapoodi pole. Kudumine on viimastel aastatel järjest populaarsemaks muutunud, väikeseid hubaseid käsitööpoode on õnneks rohkem.
Minu riidelõiked on lihtsad, kuna ..nojah, lõikeid mul pole, panen tavaliselt mõne teise seeliku või kleidi kanga peale ja niimoodi lõikangi uue välja. 
Rohelise seeliku peal on samast poest ostetud vildist lilled, aga kes keelab ise teha. Keskele õmblesin pärlinööbi ja alumine äär on õmblusmasina pealt leitud tikandmuster.

 

Kleidi kantpael on ostetud riidepoest, hea mugav ääred ära vormistada. Käistega jantisin kokku kauem, kui ülejäänud kleidiga, käiste tegemise puhul on lõigete olemasolu küll suur pluss.

 

 

 

Siinsest suuremast riidepoest leidsin ka etiketid "My creation", see ongi see hall lapp kleidi allääres. 

Pehme padi

Sõbranna Bente koristas oma lõngakirstu ning mina saabusin seejärel koju mitme erineva lõngaga. Ühest lõngast sai öökullikampsun, mis varasemast juba ette on näidatud. Teisest kudusin eile padja. Lõng on võimas, tuli kasutada vardaid suuruses 10. Mõtled küll, et mis viga sellisest pesunöörist kududa, töö peaks ju ühe lopsuga valmis saama, aga tegelikult on see kätele päris väsitav. 

Nööpide asemel tegin kinnitusteks tutid, mille jaoks hiljuti abivahendid ostsin, nagu näiteks siin näha võib.