Sunday, 17 November 2013

Kärbsemüts ja mõned sallid

Sai valmis teine kärbsemüts ôepojale nr2. Nüüd on veel üks jäänud teha.
Eelmisel nädalal sai sirgu venitatud uus ôlasall mis läheb Trondheimi lähedale jõulukingiks. Ka sinna on veel üks jäänud teha. Sallidest on viimasel ajal kerge mürgitus, hakkasin endale kuduma sooja jakki, nii et hetkel on käsil neli erinevat tööd, mis ei ole minu puhul ebatavaline. Hea on vahepeal värvi, mustreid ja lõnga paksust vahetada.
Norra riigitelevisioonis oli mõni nädal tagasi Suur Kudumisõhtu millele järgnes Suur Kudumisöö. Neljatunnisele kudumisõhtule elasin ise kududes kaasa. Tegemist oli hea vanaaegse telesaatega, kus aeti mõnusalt juttu, näidati erinevaid tehnikaid, töid, lõngasid jne. Saatejuhiks oli noor punapõskne naine, kes kogu aeg muudkui naeratas ja enda seljas kampsuneid vahetas. Nurgas eri gruppidena istusid kudujad, nende kudumistööde arengut jälgiti nelja tunni jooksul korduvalt. Üks saate külalistest oli naine, kes ei kannatanud poolikuid kudumistöösid. Ei ole just ebatavaline, et mõni kudumistöö lausa aastaid poolikuna varraste otsas kapis vedeleb. Sellele naisele toodi tuttavate poolt just selliseid "elutöid" lõpetamisele. Tal oli kaasas näitena üks poolik kott, mis silmnähtavalt oli pärit 1980. lõpust kui mustreid ja värvivalikut vaadata. Minu poolikud tööd õnneks just aastaid ei vedele, varem või hiljem tuleb isu jälle peale ning järgneb kiire lõpuspurt. Aga kellegi teiste töid ma küll ei viitsiks koguaeg valmis kududa.



Suurele Kudumisõhtule järgnes, nagu öeldud, Suur Kudumisöö. Seal taheti Guinessi rekordit purustada, kampsuni kudumine alates lamba pügamisest kuni valmis kampsunini. Seda ma enam vaadata ei viitsinud, sest ka see üritus kestis vähemalt neli tundi. Hiljem kolleegid töö juures kommenteerisid, et lõpptulemuseks oli kole kampsun.

Sinine sall on mul tegelikult juba pikemat aega kapis, aga alles nüüd tuli meelde pilti teha. See on nüüd müügis ning ootab uut omanikku.



Sunday, 10 November 2013

Mütsisadu

Ma pole kunagi varem nii palju mütse kudunud, kui sellel sügisel. Põhjuseid on kaks- koristan oma lõngavarusid vähemaks ning valmistun iga-talviseks laadaks ette. Laat toimub Lillehammeris, ning tulud ei lähe mitte minu taskusse, vaid kohalikule loomakaitsele mille juhatuse liige ma olen. Kogutud rahade eest maksame põhiliselt loomaarsti arveid.
Erandiks on viimane väljariputatud müts, see on kootud ühele mu õepoegadest ning on natuke eriline, aga sellest kõige lõpuks.


Viimane müts on mu õepojale nagu varem mainisin. Eriline on see, et leidsin poest reflekspaela, mille olen osale mustrist sisse kudunud ning ka tuti sisse pannud. Kes peale jõule näeb Tartumaal kolme helendava mütsiga poissi, need teadku et tegemist on mu sugulastega.
Kasutasin paksu, pehmet ja mõnusat Dropsi Big Merino lõnga. Vardad 3,5 ja soonikuosa 80 silmust, peale soonikut veel 10 silmust juurde. Kärbse muster on muuseas Muhu põlviku pealt. Ainuke miinus oligi ehk see, et reflekspaelaga võrreldes oli lõng tunduvalt paksem ning helkurit pole nii palju näha kui ma tahtsin. Järgmisele mütsile tikin helkuri-osa peale.