Mälestus ja lamp üheskoos

1991.aastal lahkus meie seast mu emaisa. Kui kord ema käes oli, jätsin endale tema asjade seast välja tulnud vanaisa punutud traadist kartulikorvi. Mäletan väga hästi kuidas sellega põllult varajaseid kartuleid toomas käisime ning siis korvi õues olevas suures mustas veetünnis uhasime, et kartulitelt muld pealt pesta. Nüüd ostsin poest värvilise lambijuhtme, lõikasin korvi põhja tangidega ümmarguse augu ning sain meile uue, sharmantselt kõvera lambikupli. Peale selle saan iga kord selles toas olles oma vanaisa peale mõelda.