Soe vest vanaemale

Kudujal on ikka alati kotiga lõngajääke. Ja kuna mu mehel on 93-aastane vanaema kes kergelt külmetab (milline vanainimene ei külmeta...), kudusin vanaprouale vesti. See on selline vanaema, kelle kohta memm ei sobi ütelda, vaid just proua. Vanaema istub ka 93-sena tikksirgelt toolil ning lõhnab kogu aeg seebi järele, juuksed rulli keeratud ja käed ontlikult süles. Ma pole 6. aasta jooksul seda prouat kordagi koduriietes diivanil lösakil näinud. Ma vanaemale väga meeldin ning mu kudumid võtab ta ka alati suure tänuga vastu, siis on ikka rõõm uue sooja asjaga külla minna.

Nööbid olid veel ostmata kui kampsunit vanaemale selga proovisin. Selle peale arvas vanaema, et mis sa arvad et mul kodus nööpe pole, oi kui palju on! Nii mul siis nööpidega pilti polegi ette näidata, vanaema pidi nööbiäri ise jonksu ajama.

Vardad soonikule suuruses 3 ning mustriosale 3,5. Kootud on kahekordse Eesti lambavillasega. Seekord võtsin peale alumist soonikut kummaltki poolt 8 silmust haaknõelte peale ja kui kehaosa oli valmis kootud, kudusin 3-ste varrastega ka nööbi- ja nööbiauguserva. Mustrid on siit ja sealt kokku otsitud, väikesed on jälle mu armsast Suurest Kindaraamatust ning kahevärviline ühest Norra mustrite raamatust.

Panen lõpuks veel mõned pildid meie autoreisist. Kuna kaameral oli pildistamise ajal ees laiobjektiiv, siis on pildid kohati natuke väljavenitatud.
Selle koha nimi on Helleren. "Helle" tähendab norra keeles kallakut ja pole raske aru saada, miks koha nimi Helleren on. Selles kohas on mitusada aastat elatud, praeguseks on alles vaid 2 maja. Majadel on ainult laudkatus, sest kalju kaitsva asetuse tõttu vihm majani ei ulatu. Rohkem saab jälle siit lugeda.

Helleren asus nii kauni vaatega fjordi ääres.