Triiksärkidest laualina

Ei tea tõesti kedagi, kellele lapitehnika ei meeldi. Isegi kõige lihtsam lapitehnikas tekk tekitab sooja ja õdusa tunde. Pealegi meeldib mulle mõte kõik kuni vanade "kaltsudeni" ära kasutada.

Finn Olav koristas oma riidekappi ning ma panin mõned prügikasti minevad särgid pihta.
Alustuseks harjutasin laualina kallal. Algaja lapitöölisena teen palju lolle vigu. Näiteks lõikasin alguses kõik väikesed 7x7 tükid välja, selle asemel et mõned 7 cm laiused pikad ribad pikka külge pidi kokku õmmelda ning alles peale seda ruudud lõigata. Sedamoodi oleks palju aega kokku hoidnud ning nurgad oleksid ka puhtamad ja korrektsemad saanud. Kui pisikesi tükikesi kokku õmmelda, siis tahest tahtmata läheb mõni nurk pikapeale teisest natuke mööda.

Aga eks ma lohutasin end sellega, et oma vigadest õpitakse ja niimoodi pusserdamine on omamoodi teraapia...

Kui laualina piisavalt suur oli, siis panin alla voodri. Väikese asja peal on hea proovida, enne kui mõne suurema asja, näiteks teki kallale asun.

Raamatust enne lugesin, et lapitööga on nagu iga muu tehnikaga. Mõni ajab orjalikult näpuga rida ning hoiab reeglitest kokku, teine laseb fantaasial lennata ja läheneb loominguliselt. Mina otsustasin loomingulise lähenemise kasuks, vähemalt voodrivalikus. Vatiini asemel panin alla fliisi, siis polnud tagumist riiet vaja õmmelda.

Siis brodeerisin lihtsalt mööda õmbluseid sinise puuvillase tikkimisniidiga, enne kui servad külge õmblesin.
Et küljepaela õmblused paksud ei tuleks, tuleb pael niimoodi diagonaalis kokku õmmelda.

 Peale seda murdsin riba pooleks ja triikisin ära.

Siis õmblesin paela oma särkidest ja voodriga laualina külge. Kõige raskem on korrektseid nurkasid saada. Lihtsat nippi on eriti hea näha siin, joonistatud ja puha: http://blog.shopmartingale.com/quilting-sewing/put-an-end-to-ufos-with-quilt-finishing-smarts/
Peale ääreservade õmblemist oligi lina valmis.

 Ühed kõrvad hiilisid ka viimase pildi peale.