Kilekotitasku

Pole just eriti suur töö, aga tulemus on väga praktiline. Mees tegi kööki toredad riiulid, tegin konksu otsa riputamiseks kilekotitasku. Mõlemasse otsa tegin püksikummi jaoks tunneli, ülemisse natuke lõdvema, alumisse otsa tihedama, et välja tirides kogu kupatus kaasa ei tuleks.

Kosmeetikakott, reisitasku, pinal - mida parasjagu tarvis on

Facebookis jagas üks käsitööhuviline lahkelt linki http://home5-1.sfglobe.com/2015/05/01/kRj/?src=fbfan_41115 kuidas lihtsalt ja kiiresti erinevaid kotikesi õmmelda. Liimimine tundus mulle natuke kahtlane, kui kaua liimitud tekstiil ikka vastu peab. Nii et minu kotid on õmmeldud. Esimese koti õmblesin ühekordse, mis jäi minu meelest liiga liru. Mina õmblesin hoopis topeltpika riba vastasotsad kokku ja triikisin ära.

Siis keerasin tekstiili teist pidi ning triikisin uuesti ära. Õmblus jääb lõpuks koti siseküljele ning mitte just täpselt keskele. Juhul kui alumiste nurkadega edasi vigurdada tahab (vaata videot), siis ei pea paksu õmbluskohaga jändama.

Kinnitasin luku enne õmblemist nõeltega kinni. Liiga pika luku lõikasin lihtsalt lühemaks ning õmblesin otsast kinni, et lukk lahti ei vajuks.

Enne küljeõmbluste kinni õmblemist tasub lukk lahti teha, muidu on pärast kena kott küll, kuid tagurpidi ja kinnise lukuga.

Kui kott juba valmis on, siis võib ka natuke kaunistada.

Mehe vanaema käest sain kevadel hunniku vanu kangaid, see must-valge võlus mind kohe ära, 80-ndad ja kivipesu tulid meelde.

Poekotid

Kuna õmblusmasin juba välja on tiritud, siis tegin nädalavahetusel kohe mitu poekotti, paar tükki endale, ülejäänud loomakaitsele loosivõitudeks. Punaste paeltega ning lillade lilledega kotid on tehtud vanadest kardinatest. Punaste paeltega kotile läksid isegi kardinarõngad kasutusse. See kott sai ka "korralikum" - sees on vooder, külje peal ja põhjas laiendusriba ja puha. Ülejäänud poekotid on lihtsamad ning koti peale kulub ehk kokku  tunnike, kui kaasa arvata detailide kallal nokitsemine.

Lapitehnikas kahepoolne põll

Asi on ilmselt vanuses, aga ma olen viimasel ajal hakanud põlle kasutama. Säästab riideid. Nüüd tegin endale ise uue kahepoolse põlle, st. keera ette kumb pool tahes, ikka näeb ontlik välja.

Lihtne soni

Kevadises Käsitöö numbris oli soni lõige, nüüd on kaks tulemust käes. Esimene proovimüts sai tehtud vanadest teksadest. Nokk jäi piisavalt tugev, kui mõlemale poole tugevam liimiriie külge triikida. Noka õmblesin ka mütsi külge kolmest kohast (noka ots tuleb mütsi esiosa külge paari pistega kinnitada, jääb ilusamalt istuma), mitte ühest nagu mustrilehel kirjas, siis istus ilusamalt. Samuti muutsin teist mütsi õmmeldes nokka väiksemaks ja ümaramaks, esimese nokk jäi liiga nokkmütsi moodi suur ja kandiline.

 

Kaltsuvaip ilma kangastelgedeta

Tegin meie vannituppa kaltsuvaiba vanadest stretshlinadest ja kulunud trikotaazhesemetest. Paar lina värvisin enne kollaseks. Vanasti tähendas tekstiili värvimine pikka mäkerdamist ja keetmist, nüüd müüakse värvi, mille paned lihtsalt koos riiete ja jodeeritud soolaga pesumasinasse ja ongi värvimistöö tehtud.

Kaltsude lõikamine käis oodatust kiiremini, patsi
punumine oli lihtsalt lõõgastav. Uued värvid punusin lihtsalt tasapisi sisse ilma midagi kokku õmblemata. Lõikasin otsad lihtsalt tipu poole teravamaks (u.10-15 cm) , et ühenduskoht liiga paks ei jääks.

Et vaip jala all väga ei libiseks, pintseldasin alumisele küljele kaks kihti silikooni. Mitte üle terve vaiba, vaid päikesekiirte moodi, keskelt alustades.

Kõige rohkem tööd oli kokku õmblemisega, tuleb meeles pidada iga järgmist ringi suuremana peale õmmelda, et vaiba asemel mütsi ei saaks.

Näkkas - kootud villane lapitekk vanaema-stiilis

Käisin kasutatud asjade poes ja näppu jäi kott kootud lappidega, osa juba kokku õmmeldud. Korralik ja villane töö, ilmselt keegi on kadunud sugulase maja tühjendanud ning osa asju ära andnud. Õmblesin ülejäänud tükid kokku ning nüüd on vähese vaevaga mõnus vanaaegne lapitekk jalgade soojendamiseks olemas.