Jalapink sai uue kuue

Neli aastat tagasi leidsin kasutatud asjade poest ilusa jalapingi, mille plaanisin kohe-kohe korda teha. Jalapink oli väsinud, kuid mitte logu. Kate oli pleekunud ja natuke räbal ning lakitud puit kulunud. 

Jalapingi sees on kaval panipaik. Kellele siis ei meeldiks et ilus asi ka praktiline on. Aja jooksul oli ainult panipaiga vahesein kaduma läinud.

Esimese tööna kiskusin katteriided maha.

Peale naelte väljakoukimist ja katteriiete eemaldamist oli pink juppideks lammutatud, et siis jälle saaks üles hakata ehitama. Punase katteriide asemele ma uut ei tahtnud panna, seepärast pahteldasin puidupahtliga naelaaugud üle, lasin kastil kuivada ning nühkisin siis pahtlijäljed jms ebatasasemad kohad liivapaberiga üle. Pingi jalad lükkasin samuti liivapaberiga üle et vanast lakist lahti saada.

Peale seda algas juba lõbusam osa. Jalapingi kaane peal olev polstrimaterjal oli minu meelest täitsa kasutatav, nii et tõmbasin sellele lihtsalt tihedamat tekstiili peale nn. aluskatteks ja lõikasin siis klambrite lähedalt üleliigse serva maha. 

Alusriide peale tõmbasin kunagi ammu Abakhanist hoopis ühe teise tooli jaoks ostetud sinise mööbliriide. Puidust osad kruvisin uuesti kokku ja pintseldasin valge krundiga üle. Pingi võõpasin moodsalt halliks. Kõige hullem osa värvimistöö juures on pintslite pesemine, sellepärast ostan, kui vähegi võimalik, veebaasil leiduvaid värve. Ma tean küll et sellised värvid sisaldavad plastmasse ja pole üldse loodussõbralikud, aga no ma lihtsalt vihkan õliste pintslitega jändamist. Õlivärviseid pintleid ei saa kunagi puhtaks, uuesti maalima hakates tilgub tärpentiini veel pool tundi tagantjärgi ning lõpuks peab poolikuid töid üle võõpama poolkõva pintsliga, millel enne otsad on vastu lauda pehmeks taotud, mis siis et pintsel kahe kihi vahepeal tärpentiini oli uputatud. 

Lõpuks tundus sinine kate halli tooli peal liiga viisakas ja ontlik, nii et õmblesin jällegi aastaid kapis vedelenud lillelise paela katte peale. Vot ei tea kunagi millal midagi vaja läheb, olin varem seda paela mitu korda vahtinud ja nüüd siis oli seda täpselt õige pikkus olemas. Roosipael on samuti Abakhanist ostetud.

Roosid õmblesin peale kõvera mööblinõelaga, ilma vist ei maksaks proovidagi. 

Panipaiga värvisin samuti ära ning vahetasin vanad vasekarva hinged uute hõbedaste vastu välja, sest ei mäletanud, kuhu ma need neli aastat tagasi maha kruvitud hinged pannud olin. Tookord alustasin ka jalapingi värvimist nagu sisekaane pealt näha, kuid kui töö uuesti ette võtsin, oli sinine värv juba hoopis aiamööbli peale ära kulutatud. Sinine värv on õlivärv, seepärast ei hakanud ma seda ka maha nühkima, otsustasin et liiga palju tööd ja vaeva, kes seda kaant seestpoolt ikka nii väga vahib.

Nüüd on meil siis päris oma ja kordumatu jalapink. Mitte et meil seda vaja läheks, aga mis teha kui mulle vanad asjad meeldivad.

Platetegu

Kiitsin küll oktoobris suure suuga et aiahooaeg on lõppenud, ja tegelikult ju on ka sest esimene lumi oli 30 cm paks ning ei sulanudki ära, kuid mul on siiski veel aiateost mõned postitamata pildid. Esiteks unustasin täpsemalt kirjutada plate ehitamisest.
Plate ehitamine võttis 2 päeva. Esimesel päeval tegid mees ja mu äi kõige igavama ettevalmistava töö, teisel päeval kruvisime laudu paika.
Kõigepealt tuli maapind enam-vähem tasaseks lükata. Alustalade alla panime välistrepi ehitamisest järele jäänud suured kiviblokid. Oleks võinud ka tsemendist toed valada, aga kui maapind on stabiilne ning kõvaks tambitud, siis pole see vajalik sest plate on niipalju raske et seisab stabiilselt, ütlesid kaks tarka. Kui plate tõesti peaks majast hakkama eemale nihkuma või viltu vajuma, eks ma siis vaatan neid kurja pilguga.
Kõige suurem töö oligi aluskivide loodi ajamine, sellega jändasid mehed päris mitu tundi. Hitte ainult et sama tala peab mõlemast servast loodis olema, kõik järgmised talad peavad ju ka üksteisega loodis olema. Ma hoolitsesin selle eest, et mul samal ajal köögis/toas/teisel pool maja tegemist oleks.
Et umbrohi läbi plate turritama ei hakkaks, panime plate alla katte. See ei ole igavene umbrohutõke, aga mõned aastad peab vastu. Lõppude lõpuks - mis üldse igavene on?

Teiselt poolt platet ka:

Kui teisel päeval juba plankude kruvimiseks läks, torkasin ka oma nina välja ning olin abiks. Teise päeva pärastlõunaks nägi sündmuskoht juba niimoodi välja:

Kolm nädalat ja natuke vingumist hiljem kruvis mees ka ürdipeenar/liivakasti servad paika. Ürdipeenra servad on vooderdatud seestpoolt ehituskilega (klambrilööjaga paika pandud), see on paks kile mida ehituspoes müüakse. Siis ei voola muld edasi plate alla või serva alt välja, puit ei hakka nii kiiresti mädanema. Samuti saab mulla lihtsamalt välja kühveldada kui peaks vajadus olema ürdipeenrast liivakast teha.

Kuusekäpik

Jõulud lähenevad hirmsa kiirusega ning mul juba esimesed jõuluehted tehtud. Enda meelest olin suhteliselt originaalne, aga hiljem nägin kohalikus käsitööpoes sama ideed müügis, aga müstilise hinnaga - peaaegu 16 eurot paar. Õhtu jooksul treib mitu sellist minikäpikut valmis, see on vist esimene kootud käsitöö mida mina näen mis ära tasub.
Poes nähtud käpikud olid must-valged ruudulised. Mina enda omadele toppisin ka natuke vatiini sisse peale pressimist. Kasutasin vardaid nr 2, soonikus 12 silmust, kindaosas 14.

Kärbsekampsun

No tegin veel endale ühe kampsuni, seekord raglaankaelusega variandi. Kõik mustrid on eesti kudumisraamatutest, kasutatud kas kinnaste või sokkide peal. Ja nööpide tagumisele poolele õmblesin tugevduspaela nagu tavaliselt. Risti kasutati vanasti mustrites omanikku kaitsva maagiana, loodetavasti töötab see ka minu puhul.

Linnukampsun

Kudumisraamatust leidsin sellise mustri:

Ning kudusin endale kampsunist sellise variandi:

Olen varem ka maininud et oma nööpidega kampsunitele õmblen nööbipoole alla tugevdamiseks paela. Nööbid istuvad paremini ning kogu hõlm näeb kabedam välja. Mina kudusin oma roosad tulbad kohe kampsuni külge, kogu kehaosa on korraga kootud. Natuke jukerdamist oli, kui kolm värvi korraga käsil on siis läksid lõngad ikka teinekord päris sõlme. Aga samas kõike korraga kududes ääreõmbluseid.

Et ka nööpaugud tugevamad jääks, proovisin selle serva ka topelt kududa, pärast keerasin serva tagasi ning õmblesin sisekülje külge. Nööpaukude ääred pidin eraldi käsitsi kokku õmblema. Teinekord ma enam samamoodi pusserdada ei viitsi, minu meelest lihtsalt polnud tulemus nii palju parem et tasuks jännata.

Sügisene vest mehele

Suure kudujana on mul endal juba selline sahtlitäis kampsuneid, et rohkem enam tõesti ei mahu. Kahe viimase kampsuni pildid on veel üles panemata. Küsisin siis oma mehe käest, kas ta endale vesti tahab ja lahke nagu ta on, siis "tahtis". See tahtmine oli küll rohkem minu rõõmustamiseks, aga vest on igatahes valmis.

Koon muidu küll palju, aga see oli esimene kord kui V-kaelust tegin ning see oli oodatust palju lihtsam. Mustriosa kududest võtab lihtsalt igal ringil 1 silmuse kaeluse poolt kokku. Ning soonikut kududes võtab jällegi igal ringil 1 silmuse kummaltki poolt kokku.

Aiahooaja lõpp

Varasemalt olen näidanud pilte meie aiarajamisest https://majasokk.blogspot.no/2016/07/vallatud-kurvid.html. Kuigi saaks veel üht-teist teha, on meie jaoks selleks aastaks aiategemine lõpetatud. Viimased tööd olid plate ehitamine ning viljapuude istutamine. Nüüd on kolm maja külge peaaegu et valmis, ainult loetud asjad veel teha - plate ette muru külvamine, jalutusraja kivide paigutamine, värava ja prügimaja monteerimine ning mõned pisikesed viimistlustööd.
Meil on väike krunt, seega tuleb kõik võimalikult praktiliselt läbi mõelda. Maja taha tuleb väike viljapuude ja marjapõõsaste "osakond". Kuhugi puude ja põõsaste vahele tahan ka maasikapeenra teha ning veel mõne peenra. Kirsi- ja ploomipuu on igatahes juba kohal, arooniapõõsas ning 4 marjapõõsast samuti.

Kõige päikeselisema külje peale ehitasime plate. Plate sees on hetkel ürdipeenar, selle saab vajadusel kergelt tühjendada ning liivakastiks ümber teha. Lindude söögilaud on mehe vanemate kingitud, söögimaja katus on adrust tehtud. Me kutsume seda kassitelekaks, paigutus on selline et nii meie kui ka kassid talvel aknast linnukesi saaks jälgida.

Kevadel peame veel mulda juurde tassima et plate ette ka muru saaks külvata.

Aiamööbli värvimine jäi samuti suvel pooleli, järgmiseks aastaks tööd ühesõnaga jagub.

Postkast on juba kolmandat aastat prügikastide kõrval kaubaaluse külge kruvitud. Järgmisel aastal on üks plaan prügikastidele katusealune ehitada, siis saab ka postkast omale väärilisema koha.

Ema ja vanaema unistasid valgest topeltsirelist. Nüüd siis on nende mälestuseks üks selline tee äärde silmarõõmuks istutatud. Puuhalud lillepeenras tähistavad kohti, kuhu sibullilli istutasin. Halud ei lase mul endal neid kevadel hajameelsusest jälle üles kaevata, samuti hoiab kassid eemal. Meie kassid nimelt arvavad et mu lillepeenar on nende luksustoalett.

Järgmisel aastal loodame ka maja viimase külje korda teha. Plaan on järgmise naabri poole samuti tugimüür ehitada. See on üks viimaseid suuri väljaminekuid mis aia peale teha tuleb. Kui müür on paigas, saame ka ülejäänud tarast paika panna, muru külvata ning mõned õunapuud istutada.