Jalapink sai uue kuue

Neli aastat tagasi leidsin kasutatud asjade poest ilusa jalapingi, mille plaanisin kohe-kohe korda teha. Jalapink oli väsinud, kuid mitte logu. Kate oli pleekunud ja natuke räbal ning lakitud puit kulunud. 

Jalapingi sees on kaval panipaik. Kellele siis ei meeldiks et ilus asi ka praktiline on. Aja jooksul oli ainult panipaiga vahesein kaduma läinud.

Esimese tööna kiskusin katteriided maha.

Peale naelte väljakoukimist ja katteriiete eemaldamist oli pink juppideks lammutatud, et siis jälle saaks üles hakata ehitama. Punase katteriide asemele ma uut ei tahtnud panna, seepärast pahteldasin puidupahtliga naelaaugud üle, lasin kastil kuivada ning nühkisin siis pahtlijäljed jms ebatasasemad kohad liivapaberiga üle. Pingi jalad lükkasin samuti liivapaberiga üle et vanast lakist lahti saada.

Peale seda algas juba lõbusam osa. Jalapingi kaane peal olev polstrimaterjal oli minu meelest täitsa kasutatav, nii et tõmbasin sellele lihtsalt tihedamat tekstiili peale nn. aluskatteks ja lõikasin siis klambrite lähedalt üleliigse serva maha. 

Alusriide peale tõmbasin kunagi ammu Abakhanist hoopis ühe teise tooli jaoks ostetud sinise mööbliriide. Puidust osad kruvisin uuesti kokku ja pintseldasin valge krundiga üle. Pingi võõpasin moodsalt halliks. Kõige hullem osa värvimistöö juures on pintslite pesemine, sellepärast ostan, kui vähegi võimalik, veebaasil leiduvaid värve. Ma tean küll et sellised värvid sisaldavad plastmasse ja pole üldse loodussõbralikud, aga no ma lihtsalt vihkan õliste pintslitega jändamist. Õlivärviseid pintleid ei saa kunagi puhtaks, uuesti maalima hakates tilgub tärpentiini veel pool tundi tagantjärgi ning lõpuks peab poolikuid töid üle võõpama poolkõva pintsliga, millel enne otsad on vastu lauda pehmeks taotud, mis siis et pintsel kahe kihi vahepeal tärpentiini oli uputatud. 

Lõpuks tundus sinine kate halli tooli peal liiga viisakas ja ontlik, nii et õmblesin jällegi aastaid kapis vedelenud lillelise paela katte peale. Vot ei tea kunagi millal midagi vaja läheb, olin varem seda paela mitu korda vahtinud ja nüüd siis oli seda täpselt õige pikkus olemas. Roosipael on samuti Abakhanist ostetud.

Roosid õmblesin peale kõvera mööblinõelaga, ilma vist ei maksaks proovidagi. 

Panipaiga värvisin samuti ära ning vahetasin vanad vasekarva hinged uute hõbedaste vastu välja, sest ei mäletanud, kuhu ma need neli aastat tagasi maha kruvitud hinged pannud olin. Tookord alustasin ka jalapingi värvimist nagu sisekaane pealt näha, kuid kui töö uuesti ette võtsin, oli sinine värv juba hoopis aiamööbli peale ära kulutatud. Sinine värv on õlivärv, seepärast ei hakanud ma seda ka maha nühkima, otsustasin et liiga palju tööd ja vaeva, kes seda kaant seestpoolt ikka nii väga vahib.

Nüüd on meil siis päris oma ja kordumatu jalapink. Mitte et meil seda vaja läheks, aga mis teha kui mulle vanad asjad meeldivad.