Üks päris vanadest jõuluküpsetistest on Krumkake, mis on üks vahvli variant. Krumkake juured ulatuvad ilmselt 1800-sajandisse, kui puupliidid majapidamistes tavaliseks muutusid. Rammus ja krõbe, jõuludeks peaaegu et kohustusliku kardemoniga. Vanasti käisid krumkake-rauad äravõetud pliidirõnga peale, tänapäeval saab selliseid raudasid vanakraamipoest. Raua sees olevad mustrid varieerusid paikkonniti vastavalt kohaliku sepa kunstimaitsele. Kui me endale induktsioonipliidi otsime, andsin oma vanad rauad ka vanakraamipoodi ning ostsin elektrilised.
Krumkake nimi tuleb nende rullikeeratud koonusekujulisest vormist.
Mul pole võimalust olnud eestis tavapäraste vahvliraudadega seda tainast küpsetada, aga ma kujutan ette et tulemusel ei ole suurt häda midagi. Krumkake-rauad on teevad küll õhemaid vahvleid, aga eesti vahvlirauad küpsetavad vähemalt krõbedaks. Traditsiooniline krumkake on ca.1,5 mm paksune.
Taigen tuleb päris paks ning sinna sisse käib:
3 muna
150 g sukrut
150 g sulatatud jahtunud võid
150 g nisujahu 1/2 tl kardemoni
muna vahustada suhkrutega ning siis lisada sulavõi ning kardemoniga segatud jahu. Lase taignal tunnike paisuda ning küpseta vahvlid.
Valminud vahvlid keeratakse tuutudeks, isegi selleks on välja töötatud oma riistapuu. Kuumad vahvlid tuleb rulli keerata suhteliselt ruttu enne kui nad kõvaks tõmbavad. Teine variant on vahvlid paraja suurusega tassi sisse/pahupidi pööratud tassi peale panna, nii et vahvlitest endist kausikesed saavad. Sellise väikese vahvlikausi seest serveeritakse jõuluõhtul või muudel pidusöömingutel murakakreemi- vahukoore sisse segatud murakamoosi. Aga miks mitte magusaid vahvleid ka vaniljejäätisega serveerida.
Minu vahvlituututang, et näppe ära ei kõrvetaks:
Kaunimustriline maius, mida mina ei suuda kunagi täpse kogusena raudade vahele panna. Ikka jääb natuke servadest puudu või üle.
Pealtnäha väikesest taignakogusest saab tegelikult päris soliidse tuutukuhja.
Kui kellelgi peaks olema probleeme selliste hõrgutiste säilitamisega, siis tiheda kaanega karbis säilivad krumkaked pikka aega. Krõbeduse säilitamiseks soovitavad teadjamad karpi mõned suhkrutükid panna.
Sel aastal proovisin esimest korda teha
Sirupstynnkaku-t ehk õhukest siirupikooki, mis on pärit ühest teatud orust, Østerdalen`ist ning pole eriti mujale levinud. Mina sain seda küpsetist maitsta tänu ühele kolleegile, kelle ämm Østerdalenist pärit on. Selle küpsise tegemiseks on erilisi vahendeid vaja nii et ma ei hakka kogu retsepti panema, kuigi tegelikult peaks seda ehk ka saama tavalise panni peal ilma rasvata ning palju väiksemal skaalal teha. Taigen ise on üsna ilmetu ja maitsetu segu nisujahust, veest ja võist, mis siis ööpäeva külmkapis paisuma peab.
Lisaks taignale tuleb teha siirupi ja võisegu, kuhu ka lusikaga kardemoni on pandud. See on see võlukoostisosa, mis küpsised suussulavaks teeb. See on määre ehk Kåsa.
Taigna lahtirullimine on paras jant. Nimelt tuleb rullimiseks kasutada nii vähe jahu kui võimalik, sest muidu tulevad küpsised jahuse maitsega. Samas muutub taigen toas sooja käes ruttu pehmeks ning jääb laua külge kinni. Taigen tuleb rullida imeõhukeseks leheks.
Minul on küpsetushuvilisena natuke vajalikku nodi kokku ostetud, mis töö kergemaks teeb. Rullimiseks on mul ümar tekstiilist alus ostetud. Netist hiljem lugesin, et pahupidi keeratud vahariie teeb sama töö ära. Lisaks on mul pikk tokk, millega lahtirullitud tainast on kergem küpsetusplaadile transportida, ümber keerata ning sealt pärast ära tõsta. Samuti saab rullimise ajal selle lapiku toki taigna alt aeg-ajalt läbi libistada, kontrollimaks ega see laua külge kinni pole rullitud.
Sellise suure ja õhukese koogi rullimine on paras kunsttükk ning nõuab pikka harjutamist. Tunnistan ausalt et alumisel pildil on minu kõige ilusam tulemus. Päris esimesed koogid nägid välja nagu vanad ja väsinud nõudepesulapid, ebaühtased ning augulised. Päris prohvid küpsetaja-naised suudavad aga välgukiirusel toota perfektseid ümmargusi kooke.
Norras on oma suur traditsiooniline küpsetusalus, mille nimi on TAKKE. Meie takke on päris suur, läbimõõt 60 cm. Vanasti olid jällegi "igal" majal keldris küpsetusruumid kus ka puudega köetav TAKKE oli. Enne oma mehega tutvumist ostsin omale väikese maja maale, maja oli 1937 aastal ehitatud ning ka selle keldris oli küpsetusruum koos suure piraka takkega, 2x suurema küpsetuspinnaga kui mu praegune plaat. Puuküttega TAKKE kütmine pidi omaette kunsttükk olema, et raud igas suunas ühtlaselt kuum oleks. Mul on isegi oma vanast keldrist üks hägune pilt ette näidata:
Takke peal tehakse palju erinevaid küpsetusi, saab ka pannkooke teha ning ilmselt ka suure hunniku kotlette korraga, kui soovi peaks olema.
Igatahes, tagasi õhukeste siirupiküpsiste juurde. Kui ühelt poolt sai parasjagu pruuniks küpsetatud, keerasin lataka ümber. Lasin natuke küpseda ja pintseldasin rohke siirupiseguga üle. Vahepeal täitsa mõtlesin et kas varsti alarm ka tööle hakkab. Siirup kuumal pannil tekitab päris kenasti suitsu, nii et pidin korduvalt käterätiga seda pannilt ära kuivatama.
Siirup peale määritud, murdsin koogi kokku ning lasin õige pisut veel küpseda. Siis tõstsin koogi lauale ning rullisin ettevaatlikult taignarulliga üle. Siis kleepuvad pooled paremini kokku ning küpsis tuleb ilusam ja ühtlasem. See etapp oli kõige vastikum, siirupisegu litsus ikka pärist korralikult koogi vahelt välja, nii et mul oli hea meel et mitmekordse suure laualina alla olin taibanud panna.
Nagu isegi aru saate, keegi 60, või noh, isegi 40 cm läbimõõduga küpsist järada ei suuda, samuti käiks selliste suurte toodete säilitamine üle jõu. Lõikasin suured, veel leiged küpsised pitsanoaga väiksemaks, servad panin eraldi karpi koduseks nosimiseks. Üldiselt oli plaan seda küpsist mitmele poole külakostiks kaasa võtta, aga ainult üks inimene sai endale purgiga maiust jõulukotti. Ülejäänud mugisime ise õhtuti diivanil lösutades ära, lihtsalt nii hea oli, kuigi pealtnäha igava välimusega. Järgmisel aastal teen kindlasti uuesti, ehk suudan siis ka taigent ilusamalt suureks rullida.
