Suitsutamise katsetused

Suvel võtsin endale pähe, et paras aeg on proovida kuidas üks suitsuahi valmis meisterdada. Algus oli täitsa vahva, vaatad aga pilte ja uurid teiste kogemusi. Valmis ahju ostmine on hiiglama igav ja üsna kulukas ettevõtmine. Enamus iseehitajaid on teinud oma suitsuahjud "käepärasest materjalist" mida koduses majapidamises ikka leidub. Minul seda luksust ei ole, sest sellist asjanduse ajalugu lihtsalt EI OLE. No peaaegu mitte. mingi ports vanu korstna ja ahjukive oli tõepoolest olemas ja nendest sai laotud koldeosa. Interneti ahjudel olid uhked malmist ahjuuksed - minul oli võtta vaid vana pliidiuks. Vaevalt ma kunagi pliiti laduma hakkan, seega läks seesama kasutusse. Kolde peale läksid metallist armatuurivardad, sinna peale kerisekivid. Sealt edasi oli aeg puitu kasutada ja kohe õhkasin heameelest, sest puidust asjade meisterdamine on ikka käkitegu muu jama kõrval.

Kõigepealt valmis karkass, siis uks - minu esimene uks :-) Suitsukambri osa sai kaetud puidust laudadega ja väljapoole lõin peale vanad servamata lehiselaudade jäägid. Katusele leidsin just (peaaegu) paraja tüki plekki.
Ukse käepideme sain sealtsamast ojakaldas kasvavalt saarepuult. Kõige lõpuks pintseldasin kogu selle ilu linaõliga üle, isegi kivid ja ukse - nii igaks juhuks :-)

Selline see meie Gustav siis on

Liha suitsutamine ei ole iseenesest väga keeruline aga võtab ikkagi aega ja kõvasti katsetamist et leida see parim tulemus. Söömata pole veel ükski suutäis lihast jäänud.

Stardikas - kõik mis suitsutamiseks vajalik, liha, puit ja kirves. Esmalt kuivade lepahalgudega tuli üles, ca 40 minutit võtab kuni kerisekivid saavad soojaks ja ahjus on püsiv temperatuur. Seejärel lähevad käiku tooremad lepad.Puid läheb ilmselgelt oluliselt rohkem, kui pildil näha.







Kuna iga suitsutamise kord on omamoodi katsetus veel, siis on kogused pisemad.
Kamaraosa on pealpool, et rasv kuumuse käes niisama raisku ei tilguks.

Kaheksa tundi hiljem...

 Mõned päevad on nüüd suitsulihadieet garanteeritud ;-) Üks idee on panna sel aastal jõululauale kaelakarbonaad, mis on eelnevalt suitsuahjust läbi käinud. Kuuldavasti ka pardirinnafilee on suitsutatuna imehea ja läheb kindlasti proovimisele. Seniks aga peab leppima sellega siin.

Kampsunist padi

   

Kasutatud riiete pood on üks äraütlemata vahva allikas.  
Vahel ütleb mõni asi kõva häälega:"V Õ T A  M I N D  K A A S A !!!" 
Aga mida teha, kui kisendav kampsik on näiteks neli numbrit suurem????

Eks siis võib sellest näiteks padjakatte teha, 
et ilusat mustrilist kudumit kerele lähedal hoida 
ja ennast selle vastas soojendada.

Liivakoogid- sandkake

Minu jaoks on jõuluhooaeg alanud, esimesed jõuluküpsised on karbis. Olen varem kirjutanud, et Norras on traditsioon jõuludeks 7 erinevat küpsist/küpsetist teha. Hunniku krumkake'sid tegin juba ära ning saatsin ämmaga vanaemadele. Lisaks proovisin esimest korda teha liivakorvikesi. Neid süüakse siin moosi ja vahukoorega, aga lähevad muidugi ka niisama alla.
Kokaraamat lubas, et selle taignaga ei pea vorme määrima, ja mina sain küll kõik ilusasti vormist välja, ainult üks korvike läks pooleks. Natuke pidin vormidele põhja peale ainult noasabaga kopsima et neid välja saada.
Kogusest sai 4×16 korvikest, üsna palju. Kuna enne korvikestest välja võtmist tuleb lasta vormidel jahtuda, siis võtab küpsetamine aega.

Retsept on lihne:
250 g võid vahustada
190 g tuhksuhkruga
Lisa 1 muna
60 gr jahvatatud mandleid
375 g jahu

Lase taignal öö külmkapis seista.
Pressi taigen vormidesse ja küpseta ca.15 min 180.kraadi juures kuldpruuniks. Minu ahjus aitas 11 minutist.

Säilita liivakorvikesi kaanega karbis või pane sügavkülma.

Koogipildid on kokaraamatust laenatud, mu enda omad jäid elektrivalguses kuidagi plassid ja äbarikud.

Ontliku kraega kleit

Uus lemmikkleit, hästi istub ja lõige kuidagi istub mulle ka. Krae tegemine oli ka oodatust poole lihtsam. Lõige on tellitud netist, onion`i saidilt. Kahjuks on lõiked küll taanikeelsed, aga kogenumad õmblejad oskavad ilmselt ise tükid kokku panna nagu vaja.

Vahtralehe- ja pegasuse kleit

Nii kirjust kangast otsustasin hästi lihtsa ja sündsalt kurguni kinni kleidi teha. Lõikelehe peal oli kirjas EASY, aga kuklataguse lukuga oli pusserdamist küll. Aga eks harjutamine teeb meistriks.

Kui vahtralehekleiti kiidetakse sageli, siis roosat ükssarvikukleiti ei kommenteeri keegi. Ju siis on norrakate jaoks liiga üle võlli, kuigi ise armusin mustrisse kohe ära. Sama lõige, mis vahtralehekleidil. Mõlemad kangad on Jersey.

Ja lõpuks ka mina kaunilt poseerimas koeramänguasja ning helkurikorvi kõrval.

Uus kleit

Käisin paar kuud tagasi kangapoe lasteosakonnas ja ostsin endale kleidiriideid. Nüüd on varsti kõigist kleidid tehtud. Asi on nimelt selles, et mõtlesin enne mitte uusi kangaid juurde osta, kui "vanad" on ära kasutatud. Varsti on jälle Oslo poole asja ning näpud sügelevad uute kangaste järele. 

Mul on nii hea meel, et otsustasin sügisel omale mannekeeni osta. Seekord kinnitasin enne õmblema hakkamist rinnatüki nõeltega nuku külge et õiges kohas õieti kokku võtta ja see kleit istub rindade alt palju paremini, kui eelmine, ilma nuku abita õmmeldud kleit.
Küljetaskuid pole kahjuks pildi pealt hästi näha, aga see on mu lemmiklõige just taskute pärast.

Kõik Helliku heaks

Juba kolm kuud oleme olnud koeraomanikud ja tundub, et elu keerlebki enamasti meie pikakoivalise Helliku ümber. Mul pole isegi meeles olnud vahepeal valmis saanud kleite pildistada. Ehk tuleval nädalavahetusel.

Duplol on oma suur puur, mis üle poole toast enda alla võtab. Puuris magab ta öösiti, ja siis kui me kodust ära oleme. Oleme proovinud ka lasta tal omaette olla, aga Duplol tekib paanikahoog. Viimasel korral toidupoes käies helistas isegi üks naaber kes teatas, et teie koer on poolest kerest II korruse aknast väljas ja ulub. Aken oli imepisike õhutusaken ning me ei osanud elu sees arvata, et ta sealt end välja pressida suudab. Peale seda oleme Duplo puuri pannud kui on mõlemal korraga vaja kodust ära käia.
Puuri tegin Hellikule vatitekist madratsi ning ohverdasin ka ühe padja. Õmblesin vanadest riidejääkidest retrokatted ümber ja ongi meie kutsul oma voodi. 

Vana köögikapike saab uue elu

Homme on siis ametlikud valimised. Nagu igal valimisaastal, on ka seekord täielik küllastumus kogu sellega kaasnevast poliitilisest tragikomöödiast.  Õues sajab vihma ja on külm, seega minu maalesõiduplaanid on nässus tänaseks. Murdsin siin pead... valiku osas ikka.... ja otsustasin, et minu järgmiseks valikuks on ühe vana köögikapi tuunimine.

Nädalapäevad tagasi sain täiesti puhtjuhuslikult või siis teisisõnu "olles õigel ajal õiges kohas", täiesti "uue" mööbli omanikuks. Naabertalus lammutatakse vana saunamaja ja sealt sees ilmusid välja vana talulaud ja väiksem köögikapp. Pererahval endal polnud soovi neid endale jätta ja lubas lahkelt asjad ära kärutada. Kapp on nüüd kodus verandal ja olen juba "küüned sisse löönud". Väljanägemine on suhteliselt rõve aga kapp ise on ehe eestiaegne tegu. Pealmise kihi suutsin juba maha koorida ja töö käigus tuli sealt taruvaigu lõhna...Vana mesiniku kapp ikkagi :-)

Mööbli värvimisest on nüüd mõneks ajaks küllalt ja mulle tundub see vana ja aus kätetöö liiga hea, et teda värviga rikkuda. Kui nüüd just suuri kahjustusi värvi alt välja ei tule, siis saab kapp uue õlise kuue, eksponeerides uhkusega oma seljas elavat ajalugu läbi müksamisjälgede koi- ja oksaaukude.

Värvitud mööbel

Kui sul on kodus vana kapp, mis näeb välja nagu lamineeritud rebase selg ja kui sa ei ole rahul, et sinu kapp sedasi välja näeb, siis võid selle üle värvida. See on täiesti tehtav ja üleüldse mitte raske. Nooo, aeganõudev küll. Värvikihtide kuivamise aeg on juba 24h ja alla kolme kihi ilmselt hakkama ei saa.

Tegemist siis sellise vana nõukaaegse kapiga, millel uhkelt lakitud ja hirmus läikivad uksed. Kuna ma kipun kohe hooga asja kallale asuma, siis läheb ikka meelest neid "enne" pilte teha. Aga no siin on siiski miskit näha :-)

Kõigepealt kruvisin uksed hingedest lahti ja käepidemed küljest. Seejärel nühkisin liivapaberiga (180) kõik pinnad kergelt üle. NB! Uksed tuleb lihvida kuskil avatud õhuga ruumis, veel parem kui õues kuna see paks lakikiht eritab kohutavalt vänget lõhna ( arvatavsti ka mürgine sissehingamisel) ja lenduvat peenikest valget tolmu. Teised kapi detailid nii hirmsalt ei lehka ega tolma.

Kui kõik värvitavad pinnad on korralikult ära kraabitud, siis mina käisin detailid üle esmalt tolmuimejaga ja siis niiske lapiga. Maalriteibiga katsin need osad mida ei soovi värviga katta( uksehinged näiteks, sest mööblivärv metalli peale ei jää).

Ja seejärel võib värvima hakata. Mina kasutasin veebaasil poolmatti mööblivärvi. Pintsliga sipsisin pisemad kohad, kuhu rulliga ligi ei pääse ja ülejäänud pinnad siis juba veluurist rulliga.
Nagu eelnevalt juba mainisin kulub värvikihi kuivamiseks 24h enne kui uuesti värvida saab.

Tulemus sai siis selline:

Ja kuna ma ise jäin tulemusega rahule, siis lasin sama soojaga ka ülejäänud kapi värviga üle :-)

Duplo esimene jakk

Meie Podenco Ibicenco on väga õhukese karvkattega, teen jahedaks ajaks ettevalmistusi. Ostsin viimati kangapoodi sattudes natuke erinevaid kangaid et siis meie neljajalgsele vihmajakk ja sügisene jakk õmmelda. Alustuseks proovisingi tuulekindlast softchellist jaki teha. Lõikeid mul polnud. Tuhnisin netis. Joonistasin alguses vanale kardinale umbes piirjooned, lõikasin kardinast jaki välja ja proovisin Duplo peal mitu korda järele enne, kui julgesin korraliku kanga kallale minna. Kui kõik krõpsud ja kummid külge said õmmeldud, selgus et oleks pidanud paar asja ikkagi teisiti tegema. Aga vihmakeepi tehes on mul vähemalt natuke rohkem julgust, mis siis et tuulejaki varsti uuesti tahan teha.
See kangas on iseenesest väga mõnus. Tuulekindel, natuke vett peab ka. Alumisel poolel on fliis. Ääri ei pea sikksakitama. Kunagi teen endale ka jaki samasugusest kangast. 

Peale väljalõikamist õmblesin esikäppade ava ümber nõrgemat sorti püksikummi. Sama püksikummi õmblesin ka tagumiku peale jääva serva alla, aga siis läks juba meelest pilti teha. 

Samuti õmblesin tagumiku pealt keskelt kokku, umbes nagu kleitidel rinnakiilu tehakse, märkisin selle sinise joonega. Teinekord on mul loodetavasti meeles rohkem pilte teha. Punased jutid tähistavad krõpsude asukohta, valged veel nelja kummi, mille jaki tagaküljele õmblesin, et kaelus paremini ja tihedamini istuks. 

Lõpetuseks triikisin refleksist välja lõigatud täpid jaki külge. Sadul pole minu õmmeldud, Duplo on valmis selle imeliku ja harjumatu imeasjaga uksest välja minema.

Junnikott

Vahest on ikka raske midagi ilustada. Õmmeldud kott ongi junnikottide jaoks. Koeraga linnapeal jalutades on ikka vaja julgad kokku korjata.

Vaja on paksemat riiet mis servadest kergelt narmendama ei hakka. Paraja pikkusega lukku.

 Kardinarõngast, jupikest tugevat paela ja karabiinikonksu, millega pärast saab kotikese jalutusrihma külge panna.

 Kõigepealt õmblesin luku paika, siis tagumise külje kokku. Joonistasin kriidiga kardinarõnga jaoks augu ning lõikasin välja. Seejärel vajutasin kardinarõnga kaks poolt kokku. Kõige viimasena õmblesin üla-ja alaserva kokku ja keerasin siis koti jälle õigetpidi.

Roosa ja litritega

Leidsin kangapoest asja, mille nimi on Wondertape. Kahepoolne teip, mis pesus ära sulab. Nagu minu jaoks loodud, kes traageldada ei armasta. Proovisin ühe kaeluse peal järele. Juhendis seisis küll, et kasuta liimiriiet, aga minu meelest jäävad õmblused teinekord liiga paksud kui liimiriiet kasutada.

Pluus ise sai selline. Lõige on paariaasta tagusest Käsitööst, üks viimastest mida tellisin. Peale toimetaja vahetust on Käsitööd minu meelest jamaks läinud. Kõik on kuidagi väga takuriidest ja ugri-mugri, nagu oleks jälle 90-ndad. Sisukorrad olid ka "vanasti" paremad, sai kohe esimeselt lehelt ära vaadata, kas õige ajakiri on käes või mitte kui midagi uuesti otsisid.

Uhke 6mblusnurk

Mul on lausa niimoodi vedanud, et mul on oma nodi jaoks eraldi tuba. Kuigi vahest on küll tunne, et ega ma sinna varsti ise sisse ei mahu.

Õmblusnurgake "enne"

Et õmblemine libedamalt läheks, ostsin ehituspoest 3 aukudega plaati. Konksud tulid plaatidega kaasa. Värvisin tumehallid plaadid spreivärviga valgeks ja kruvisin õmbluslaua kohale seina.
Siis läks konksude kruvimiseks.

Nodipoest leitud magnetitega "taskud" olid just nagu loodud mu metalltahvlite jaoks.

Üks taskutest on broneeritud mobiilile, et õmblemise ajal podcast`e kuulata

Eriti hea meel oli mul niidirullide konksude üle. Tähelepanelik vaataja märkab kindlasti konksude otsas olevaid rohelisi asju. Kui niidirullid liiga lühikeste konksude otsast iga värina peale ära kippusid kukkuma, soovitas kodustatud insener joogikõrtega konkse pikendada. Ja mis kõige toredam, joogikõrred olid täpselt õige suurusega.

 

Uus lamp, uus tool ja laud samuti ostetud, rohkem ettekäändeid mitte õmblemiseks pole. Kuidagi peaks veel juhtmed kuhugi ära peitma. Kohe mõnus kui kõik vajalik käesirutuse kaugusel on, enne oli kõik erinevatesse karpidesse peidetud.

Õmblusnurgake "pärast"

T-särgivabrik

Treisin mehele veel särke juurde. Nüüd vist ei kuule tükk aega et uusi särke oleks vaja.