Mul on karpaalkanali sündroom, nn. "lüpsjate haigus" juba 11 aastat. Kindlasti meie pere nõrk koht, sest emal oli omal ajal sama häda, kõigepealt sai süstid, siis opereeriti. Mina pole kumbagi läbi teinud sest mäletan, et emal tekkis põletik mingi aja pärast tagasi, sest töö oli lihtsalt selline. Olen mõelnud et eks peab ise lihtsalt hoidma kuni saab. Argipäev on üldiselt ok, aga vahepeal mingi tegevus aktiveerib põletiku. Kudumine pole ka just sellise vaevusega kasulik, nii et kui käed jälle tavalisest valusamad on, siis panen vardad ära ning otsin muud tegevust. Seekord koukisin õmblusmasina lagedale ning sorasin oma tekstiilivarudes.
Meil kodus koguti "kaasavara" selleks ajaks, kui oma elu peale läheme. 80-90ndatel oli see vist päris tavaline tegevus, mäletan et õel ja mul oli kummalgi oma sahtel kuhu vanaema ja ema igasuguseid tekstiile jms varusid. Käterätte, padjapüüre. Käterättidele heegeldasime õega kohusetundlikult äärepitse enne kui need sahtlisse "oma elu" ootama jäid. Isegi mingi kohviserviis oli mul seal. Voodiriidematerjalidest pole ma tänaseni midagi erilist teinud, ilusamaid asju olen lihtsalt endaga ühest kohast teise kaasa tassinud.
Nüüd tegin voodilinakangast laualinad. Ehk tunneb mõni kangad isegi ära. Ma arvan, et need on 90-ndatest kuna värvid on erksamad, moodsamad. "kaardipaki" mustriga riiet on mul lausa 2 värvivariandis. Roosa-must ootab veel oma saatust, teisest tegin pika laualina.
Lillelisest kangast sain tehtud kaks laualina ning jäi veelgi kappi varuks.
Käterätikangast oli ka ühes karbis, sellest sain 5 käterätti ning samasugune tükk jäi veel karpi. Hämmastav ikka mida kõike kõrvale pandi, tänapäeval tundub see imelik, aga eks 90ndate lõpus oli veel paljudel vannitoa kapis seebi- ja hambapastavarud talongiajast, meie saime end ikka mitu aastat nende seepidega pesta enne kui otsa said. Mõni ime siis, et kõike kõrvale pandi.
No comments:
Post a Comment