Sügisene vest mehele

Suure kudujana on mul endal juba selline sahtlitäis kampsuneid, et rohkem enam tõesti ei mahu. Kahe viimase kampsuni pildid on veel üles panemata. Küsisin siis oma mehe käest, kas ta endale vesti tahab ja lahke nagu ta on, siis "tahtis". See tahtmine oli küll rohkem minu rõõmustamiseks, aga vest on igatahes valmis.

Koon muidu küll palju, aga see oli esimene kord kui V-kaelust tegin ning see oli oodatust palju lihtsam. Mustriosa kududest võtab lihtsalt igal ringil 1 silmuse kaeluse poolt kokku. Ning soonikut kududes võtab jällegi igal ringil 1 silmuse kummaltki poolt kokku.

Aiahooaja lõpp

Varasemalt olen näidanud pilte meie aiarajamisest https://majasokk.blogspot.no/2016/07/vallatud-kurvid.html. Kuigi saaks veel üht-teist teha, on meie jaoks selleks aastaks aiategemine lõpetatud. Viimased tööd olid plate ehitamine ning viljapuude istutamine. Nüüd on kolm maja külge peaaegu et valmis, ainult loetud asjad veel teha - plate ette muru külvamine, jalutusraja kivide paigutamine, värava ja prügimaja monteerimine ning mõned pisikesed viimistlustööd.
Meil on väike krunt, seega tuleb kõik võimalikult praktiliselt läbi mõelda. Maja taha tuleb väike viljapuude ja marjapõõsaste "osakond". Kuhugi puude ja põõsaste vahele tahan ka maasikapeenra teha ning veel mõne peenra. Kirsi- ja ploomipuu on igatahes juba kohal, arooniapõõsas ning 4 marjapõõsast samuti.

Kõige päikeselisema külje peale ehitasime plate. Plate sees on hetkel ürdipeenar, selle saab vajadusel kergelt tühjendada ning liivakastiks ümber teha. Lindude söögilaud on mehe vanemate kingitud, söögimaja katus on adrust tehtud. Me kutsume seda kassitelekaks, paigutus on selline et nii meie kui ka kassid talvel aknast linnukesi saaks jälgida.

Kevadel peame veel mulda juurde tassima et plate ette ka muru saaks külvata.

Aiamööbli värvimine jäi samuti suvel pooleli, järgmiseks aastaks tööd ühesõnaga jagub.

Postkast on juba kolmandat aastat prügikastide kõrval kaubaaluse külge kruvitud. Järgmisel aastal on üks plaan prügikastidele katusealune ehitada, siis saab ka postkast omale väärilisema koha.

Ema ja vanaema unistasid valgest topeltsirelist. Nüüd siis on nende mälestuseks üks selline tee äärde silmarõõmuks istutatud. Puuhalud lillepeenras tähistavad kohti, kuhu sibullilli istutasin. Halud ei lase mul endal neid kevadel hajameelsusest jälle üles kaevata, samuti hoiab kassid eemal. Meie kassid nimelt arvavad et mu lillepeenar on nende luksustoalett.

Järgmisel aastal loodame ka maja viimase külje korda teha. Plaan on järgmise naabri poole samuti tugimüür ehitada. See on üks viimaseid suuri väljaminekuid mis aia peale teha tuleb. Kui müür on paigas, saame ka ülejäänud tarast paika panna, muru külvata ning mõned õunapuud istutada.

Koitõrjekotikesed

Ettevaatus on parem, kui näritud kudumid. Mul endal pole küll kunagi vaja olnud koidega sõda pidada, aga lapsepõlvest on meeles koipuru näritud sokkide sees. Koid ei armasta teadupäevast tugevaid lõhnasid ning oma kudumisahtlitesse ja lõngakorvidesse olen mina ikka ennetavalt seepe pannud. Nüüd tegin ajaviiteks piparmündilõhnalisi (õigem oleks küll öelda -haisulisi) vidinaid. Nimelt uhasin peopesasuuruste õmmeldud mänguasjade sisse pandud vatiini sisse ohtralt piparmündiõli. Tagantjärgi tarkusena olgu ka hoiatatud et selle töö ajal piparmündiste sõrmedega silmi sügada ei maksa.
Alguses panin tehtud loomakesed koridori mütsi-ja kampsunisahtlisse, aga piparmündi lõhn sai ikka nii vänge, et kolisin koitõrjevahendid edasi kudumist ootava lõnga korvidesse. Kudumise ajal jõuab lõng niikuinii natuke tuulduda, nii et las pigem lõhnab tiba vängelt, kui et koid sisse kolivad.

 

Saagu valgus

Blogimises on pikk paus olnud, kõigepealt oli puhkuste aeg ning siis juhtus meiega midagi, mida kellelegi ei sooviks. Aga selline on elu ning kuidagi tuleb edasi minna.

Enne suvepuhkust jõudsin teha ühe lambi.
Selleks ostsin kasutatud asjade poest ühe lambivarju, lisaks oli mul varutud lambijuhe, traati, kollast sprayvärvi ja tangid.

 Tirisin tangidega traati ümber lambivarju nagu ämblik, erilist süsteemi polnud. Traati oli kahes eri jämeduses. Kui tihedus paras tundus, pihustasin varju kollase sprayvärviga üle.

Lõpuks olin veel ühest nodipoest kuldset traati ning odavaid rohelisi pärleid ostnud ning nendega tegin lambivarjule viimase lihvi.

Lõpuks ometi valmis- vannitoavaip

Juba eelmisel aastal alustasin vannitoavaiba tegemist. Kõigepealt värvisin, siis lõikusin vanad venivad voodilinad ribadeks. Lõpuks ometi otsisin pooliku töö välja ning viisin lõpule. Pintseldasin veel silikooniga libisemise ärahoidmiseks vaiba alumisele poolele ka "päikese", kes siis ikka vannitoapõrandal pikali tahab käia.

Lõpuks sain ühe suure käsitöökorvi ära tühjendatud ja eest ära, see-eest on vannitoas selline uus vaip. Varem olen teise vannituppa teinud vanadest stretch-linadest sellise vaiba.

Vallatud kurvid

Eelmisel sügisel hakkasime aeda tegema, pilte näeb siit.

Selle suve alguses jätkasime poolelijäänud koha pealt. Krundi pind on küll väike, aga kui kõike algusest peale teha, kulub ikka päris palju aega, rahast rääkimata. Eelmisel aastal jõudsime püsti panna tugimüüri ühe naabri poole ning krunti tasandada.

Sel aastal värvisime maja kõigepealt ära, ning siis hakkasime oma suureks õnneks sissepääsurada tegema. Joonistused olid mul juba ammu valmis, nii et mõtlemise ja planeerimise peale vähemalt aega ei kulunud. Töömees tegi raskema töö kõigepealt ise ära ning siis laskis meid tegutsema, enne 2-3 korda seletades kuidas ja mida ikka teha.

Viimased kivid on raskemate kohtade jaoks veel välja lõikamata ning garaazhi ette veel ei saa kive panna, kuid päris suur osa krundist on siiski juba üsna valmis ning võib lõpptulemust aimata.

Tegime mulle suure lillepeenra ka, puudu on veel viimane koormatäis mulda. Kassid on muidugi väga rahul oma uue suure toaletiga ning naabrid on samuti rahul et nende lillepeenrad nüüd rahus saavad olla

Platsile on juba ka muru külvatud, eks näis kas varsti midagi üles ka tuleb. Tuvid käivad hoolega harvendustööd tegemas.

Suurte akende esist platsi pole me kogemata ära unustanud, vaid sinna tuleb plate. Ei jõua enam ära oodata millal saab sokkide väel välja istuma minna!

Lillepeenar ja muruplats tulevase plate koha pealt vaadates.

Väikesed rõõmud

Kaks aastat oleme tatsunud üle pakialuse ning vedanud jalgadega esikusse kruusa, liiva, pori ja lund. Ning kirunud kasse, kes vihmase ilmaga tuppa saades eriti aktiivselt ringi kablutavad ning oma käpajälgi üle terve maja tembeldavad. Nüüd on õnn lõpuks meie õuele tulnud ning meil on päris oma trepiaste, kividest ja puha. Meil kui amatööridel läks eeltöödest rääkimata kivide ladumise ja lõikamisega oma 3-4 tundi aega. Meil on õnneks oma töömees kes raskema/keerulisema töö ära teeb, ning siis seletab mida ja kuidas teha, muidu me vist nii hakkajad isetegijad poleks. Pärast vajub veel midagi viltu kui valesti saab.

Nüüd on käsil muruplatsi ja lillepeenra rajamine, need on tegelikult juba peaaegu valmis.