Käpad tuleb soojas hoida

Näitan nädala noosi.

Esimest paari kutsun ma pätikinnasteks. Need on kootud mu elukaaslasele. Et klapp pealt ära võttes ei laperdaks, õmblesin kinda külge kaks trukki, suurem suure klapi jaoks, väiksem pöidlale.

Teised kindad on kootud loomakaitse jõululaada jaoks, mis on küll enam-vähem 11 kuu pärast, aga pole ju paha varakult valmis olla. Muster on raamatust Eesti kindakirjad (E.Lutsepp, I.Tammis) lk.65. Tasub tähele panna et mustris on kaks trükiviga.

Säärised on kootud lõnga jääkidest, neid ma kavatsen kanda lühikeste talvesaabaste peal et sääred ei külmetaks.

 

Kallimakindad

Sain eile valmis viimase tellimuse, labakindad abiellujatele. Kinda pihu peale on kootud abiellumise aasta ning pruudi-peigmehe initsiaalid.
Kuna kinkija tuli kingi peale hilja, kudusin mina mehe kindad, teine kuduja naise kindapaari (alumine äär on kootud punase-valgega). Kinda mustri (ning palju teisi toredaid kinda- ja sokimustreid) saab osta siit.
Kinnaste kudumine läks üllatavalt kiiresti, paari saab valmis umbes 16 tunniga.

 

2013. aasta viimane

Mitte et ma aasta lõpetuseks oma nirusid taimi tahaks näidata, oh ei. Sain hoopis pika venitamisega üle värvitud kaubaaluse, millele umbes kaks aastat tagasi rattad alla sai kruvitud. Kaubaaluse värvimiseks kasutasin paatide jaoks mõeldud värvi, siis saab suvehooajaks taimed ilusasti rõdule kärutada ning vihm ei tee maalingule häda midagi.
Enam-vähem sama rahul olen viimase tellimustööga, mis sai napilt enne jõule tellijale ära saadetud ning mingi ime tõttu jõudis just jõuluõhtul kohale ka.

Ilusat jõuluaega ning veel ilusamat aastavahetust siit sel talvel nii vihmasest ja pimedast Norrast :)

Veel mütse

Esimene müts sai kootud elukaaslasele, kes mu esimesi helkurmütse vaadates natuke kadeda häälega mainis, et sellist mütsi kannaks ise ka ja et tal üleüldse polegi paksu mütsi. Kasutatud lõngad on Dropsi omad, Lima ja Alpakka, et müts siis paks ja soe saaks. Muster on 1975.a. Nõukogude Naisest.

Teine müts läheb kõige suuremale õepojale. Muster on Saara kirjastuse suurepärasest Kihnu mustrite raamatust. Kuigi kududes tuleb meeles pidada, et sisse on lipsanud kirjaviga, kaheksanurga küljest on puudu sisemine sinine nurk.
Tellisin endale jõulukingituseks veel paar raamatut nende kirjastusest, no nii toredad on lihtsalt nende käsitöö raamatud. Nüüd on mul muu hulgas ka kordustrükist ilmunud Haapsalu räti raamat.

Kolmas müts on mulle endale, Nepali ja Alpakka lõngaga kootud. Vaja veel ainult vooder sisse õmmelda, siis ei puhu tuul enam aukudest sisse. Muster on pärit Garnstudiost, aga enam ma seda üles leida ei suuda. Väga hea mütsimuster igatahes, ülevalt kokku võttes jäi pealae pealt muster ilus justkui lill.

Valamine

Suvest on veel alles pool kotti tsementi ning novembrikuus sai sellega veidi müratud.
Vanast ajast on mul alles erinevaid värvimuldasid, mida kordamööda erinevate tsemendisegude sisse olen lisanud.

Kassipiima pudelite "taaskasutus"

Siin sai kasutatud pesuvahendi pudelit. Ei tea veel täpselt, mis valatud pudeliga pihta hakkata peale selle, et aeg-ajalt ukse vahele takistuseks pista või raskusena kapsatünni peal kasutada, aga tore oli katsetada. Korgi sisse valasin tsementi siis, kui pudel juba oli ära kuivanud ja plastikust välja lõigatud.

Kärbsemüts ja mõned sallid

Sai valmis teine kärbsemüts ôepojale nr2. Nüüd on veel üks jäänud teha.
Eelmisel nädalal sai sirgu venitatud uus ôlasall mis läheb Trondheimi lähedale jõulukingiks. Ka sinna on veel üks jäänud teha. Sallidest on viimasel ajal kerge mürgitus, hakkasin endale kuduma sooja jakki, nii et hetkel on käsil neli erinevat tööd, mis ei ole minu puhul ebatavaline. Hea on vahepeal värvi, mustreid ja lõnga paksust vahetada.
Norra riigitelevisioonis oli mõni nädal tagasi Suur Kudumisõhtu millele järgnes Suur Kudumisöö. Neljatunnisele kudumisõhtule elasin ise kududes kaasa. Tegemist oli hea vanaaegse telesaatega, kus aeti mõnusalt juttu, näidati erinevaid tehnikaid, töid, lõngasid jne. Saatejuhiks oli noor punapõskne naine, kes kogu aeg muudkui naeratas ja enda seljas kampsuneid vahetas. Nurgas eri gruppidena istusid kudujad, nende kudumistööde arengut jälgiti nelja tunni jooksul korduvalt. Üks saate külalistest oli naine, kes ei kannatanud poolikuid kudumistöösid. Ei ole just ebatavaline, et mõni kudumistöö lausa aastaid poolikuna varraste otsas kapis vedeleb. Sellele naisele toodi tuttavate poolt just selliseid "elutöid" lõpetamisele. Tal oli kaasas näitena üks poolik kott, mis silmnähtavalt oli pärit 1980. lõpust kui mustreid ja värvivalikut vaadata. Minu poolikud tööd õnneks just aastaid ei vedele, varem või hiljem tuleb isu jälle peale ning järgneb kiire lõpuspurt. Aga kellegi teiste töid ma küll ei viitsiks koguaeg valmis kududa.



Suurele Kudumisõhtule järgnes, nagu öeldud, Suur Kudumisöö. Seal taheti Guinessi rekordit purustada, kampsuni kudumine alates lamba pügamisest kuni valmis kampsunini. Seda ma enam vaadata ei viitsinud, sest ka see üritus kestis vähemalt neli tundi. Hiljem kolleegid töö juures kommenteerisid, et lõpptulemuseks oli kole kampsun.

Sinine sall on mul tegelikult juba pikemat aega kapis, aga alles nüüd tuli meelde pilti teha. See on nüüd müügis ning ootab uut omanikku.

Mütsisadu

Ma pole kunagi varem nii palju mütse kudunud, kui sellel sügisel. Põhjuseid on kaks- koristan oma lõngavarusid vähemaks ning valmistun iga-talviseks laadaks ette. Laat toimub Lillehammeris, ning tulud ei lähe mitte minu taskusse, vaid kohalikule loomakaitsele mille juhatuse liige ma olen. Kogutud rahade eest maksame põhiliselt loomaarsti arveid.

Erandiks on viimane väljariputatud müts, see on kootud ühele mu õepoegadest ning on natuke eriline, aga sellest kõige lõpuks.

Viimane müts on mu õepojale nagu varem mainisin. Eriline on see, et leidsin poest reflekspaela, mille olen osale mustrist sisse kudunud ning ka tuti sisse pannud. Kes peale jõule näeb Tartumaal kolme helendava mütsiga poissi, need teadku et tegemist on mu sugulastega.
Kasutasin paksu, pehmet ja mõnusat Dropsi Big Merino lõnga. Vardad 3,5 ja soonikuosa 80 silmust, peale soonikut veel 10 silmust juurde. Kärbse muster on muuseas Muhu põlviku pealt. Ainuke miinus oligi ehk see, et reflekspaelaga võrreldes oli lõng tunduvalt paksem ning helkurit pole nii palju näha kui ma tahtsin. Järgmisele mütsile tikin helkuri-osa peale.