Suur vannimüts suurele pannile

Paar aastat tagasi ostsin tüki läbipaistvat vakstut, plaan oli teha kate grillile, et ei peaks suviti grilli kogu aeg kasutamiste vahepeal varju alla tirima. Eks iga asi läheb ruttu inetuks kui ei hoia. Olen oma uhke suure küpsetusalusega sel talvel päris palju küpsetanud ning siis küpsetamiste vahepeal pole seda ära viitsinud pakkida. Aga kuna panni tuleb kasutamiste vahepeal rasvaga kergelt määrida, siis hakkab sinna tolm ülihästi kinni. Nüüd tegin grillivakstust hoopis pannile katte peale.

Kõigepealt panin panni tagurpidi kile peale ja joonistasin veekindla vildikaga peale. Siis mõõtsin paraja kauguse servade jaoks ning lõikasin vakstust tüki välja. Tagantjärgi vaatasin, et sisemist ringi poleks vaja olnud joonistada, oleks kohe võinud välimise ringi välja mõõta.

Siis otsisin karbist mitu meetrit musta püksikummi ning õmblesin selle ca 4 cm välimisest servast sissepoole, kaks ringi tegin peale. Muidugi mitte üksteise otsa, vaid paralleelselt. Oleks mul kodus laiemat kummi olnud, oleks ühest ringist piisanud. Õmblemiseks valisin õmbluse, mis sobis trikotaazhile ning lubas venimist, samuti venitasin õmblemise ajal kummi et see pingul hoiaks.

Kuna kapis on vakstut veel, siis teen suvel kindlasti ka grillile mütsi pähe. Niimoodi võib ju mida iganes katta, võib presendist ka aiamööblile mütsid pähe õmmelda.

Vahepeal läheb nässu ka

Kudusin ühele väikesele poisile lõngajääkidest draakonikampsuni ning olin ise päris rahul, kuni otsustasin peale monteerimist kampsunit "väheke vanutada". Muidu oleks kampsun liiga suur tulnud ja millegipärast tundis vanutamine tol hetkel hea mõttena.
Tulemus oli pettumust valmistav, Kampsun vanus liiga paksuks. Tumepunane lõng andis valgele värvi (ma ei tea mida ma siis ootasin). Lisaks ei tõmmanud heegeldatud kaelus sama palju kokku ja jäi peale vanutamist lokkima. Kolmekordne pettumus.

Teksatagumikukott

Kui ma paar nädalat tagasi teksapükstest padjakatet teha pusisin, siis oli veel energiat ka ühe koti jaoks, enne kui paksu materjali õmblemine ära tüütas. Kott läks kohalikule loomakaitsele loteriiauhinnaks.

Jäised pudelid

Mõeldes peatselt saabuvale Vabariigi sünnipäevale ja kasutades ära hetkelist krõbedat pakaselist ilma tekkis mõte teha paar jäist tervisenapsu pudelit. Kuna pole suurema asi napsusõber, siis on ka pudelid kasinat mõõtu, no tervelt 4cl :-)

Jäätamise vormiks ostsin poest ühe väikese kõrrejoogi paki millel lõikasin ülemise külje ära, torkasin pudeli sisse ja vesi sinna otsa. Ja siis võib lisada sinna vette mida iganes pähe tuleb või näppu jääb. Mina viskasin alustuseks mõned sügavkülmast võetud mustikad - no need vajusid põhja ja andsid veidi värvi ka - ei teagi kas see on hea või halb. Ja siis lisasin mõned kuuseoksad. Vett lisades peab arvestama, et jää paisub külmudes ja kui liiga palju valada, siis võib pärast olla raskusi korgi lahti keeramisega.

Siin on ainult mõned pildid mis hetkel sellest naljast välja on tulnud, praegu "küpsevad" veel mõned asjad hanges. Väikeste pudelitega on see hea asi, et need saab sügavkülma ära mahutada olgu siis pikuti või põigiti - kui külm on oma töö teinud, siis pole enam vahet. Ja pärast lauale pannes saab pudeleid tuunida paela, kanga, traadi või millega iganes.

Üks jäälatern ka minu poolt tehtuna, toppisin sisse ka mõned heegeldatud lillemotiivid mida mul on käsitöökorvi kuhjaga jagunud. Nüüd pildi pealt vaadates paistab nagu oleks laterna peal südame kuju - no kui ikka väga hoolega vaadata siis paistab :-) see puhtalt juhus aga ju siis sõbrapäev tuletab ennast meelde.

 Ja üks uus sosku sai ka valmis, ikka kuuseteemaline.

Jäälatern kasvab terve talve

Meil siin miinuskraade on talve jooksul ikka jagunud, detsembris näitasin oma leivavormidega tehtud jäälaternat. Viimase kuu jooksul olen ikka laterna sees küünlaid põletanud, lisaks on vahest soojemad ilmad ning latern kippus nigelaks sulama. Tegin teise tiiru ka jääkamakatega ümber, ei tea kas alles jaanipäevaks saab trepiesise puhtaks.

 Roosad klotsid on värvitud kapis olnud punapeedivedelikuga.

 Viimaste klotsidega läksin eriti loominguliseks, panin männioksi vee sisse. Järgmisel aastal ostan paar pudelit erinevat toiduvärvi ning teed eriti kirju jäälaterna.

Triiksärkidest laualina

Ei tea tõesti kedagi, kellele lapitehnika ei meeldi. Isegi kõige lihtsam lapitehnikas tekk tekitab sooja ja õdusa tunde. Pealegi meeldib mulle mõte kõik kuni vanade "kaltsudeni" ära kasutada.

Finn Olav koristas oma riidekappi ning ma panin mõned prügikasti minevad särgid pihta.
Alustuseks harjutasin laualina kallal. Algaja lapitöölisena teen palju lolle vigu. Näiteks lõikasin alguses kõik väikesed 7x7 tükid välja, selle asemel et mõned 7 cm laiused pikad ribad pikka külge pidi kokku õmmelda ning alles peale seda ruudud lõigata. Sedamoodi oleks palju aega kokku hoidnud ning nurgad oleksid ka puhtamad ja korrektsemad saanud. Kui pisikesi tükikesi kokku õmmelda, siis tahest tahtmata läheb mõni nurk pikapeale teisest natuke mööda.

Aga eks ma lohutasin end sellega, et oma vigadest õpitakse ja niimoodi pusserdamine on omamoodi teraapia...

Kui laualina piisavalt suur oli, siis panin alla voodri. Väikese asja peal on hea proovida, enne kui mõne suurema asja, näiteks teki kallale asun.

Raamatust enne lugesin, et lapitööga on nagu iga muu tehnikaga. Mõni ajab orjalikult näpuga rida ning hoiab reeglitest kokku, teine laseb fantaasial lennata ja läheneb loominguliselt. Mina otsustasin loomingulise lähenemise kasuks, vähemalt voodrivalikus. Vatiini asemel panin alla fliisi, siis polnud tagumist riiet vaja õmmelda.

Siis brodeerisin lihtsalt mööda õmbluseid sinise puuvillase tikkimisniidiga, enne kui servad külge õmblesin.
Et küljepaela õmblused paksud ei tuleks, tuleb pael niimoodi diagonaalis kokku õmmelda.

 Peale seda murdsin riba pooleks ja triikisin ära.

Siis õmblesin paela oma särkidest ja voodriga laualina külge. Kõige raskem on korrektseid nurkasid saada. Lihtsat nippi on eriti hea näha siin, joonistatud ja puha: http://blog.shopmartingale.com/quilting-sewing/put-an-end-to-ufos-with-quilt-finishing-smarts/
Peale ääreservade õmblemist oligi lina valmis.

 Ühed kõrvad hiilisid ka viimase pildi peale.

Pärlitega kleidikrae

Mul on üks lihtne tumesinine kleit, mida tahtsin natuke edevamaks teha. Ajasin heegelniidile pärlid taha ja hakkasin kraed heegeldama.

Mustri leidsin ühest, vist 90-ndatest pärit vihikust "24 kraed". Paber ja trükikvaliteet on igatahes päris vilets ning tuletab nostalgilisi 90-ndaid meelde, kui midagi saada polnud.

Juba heegeldamise ajal kahtlustasin, et krae tuleb palju laiem kui ma tahan, aga kui pool juba valmis on, siis harutama ka ei hakka.

Valmis krae pesin ära ning venitasin nõeltega padjale. Tähtis on et alla on pandud puhas lina ning et nõelad on roostevabad.

 Kraede vihikus on omaette peatükk kraede viimistlusest, aga mina pole kunagi varem oma kraesid tärgeldanud. Nüüd tuli lugedes meelde, et vannitoa kapis vedeleb vanast ajast spraytärgeldus särgikraede jaoks. Pärlitega kraed triikima ka ei hakanud, lasin lihtsalt kuivava heegelduse spraytärgeldusega üle.

 Selline sai minu krae. Ilus muster, aga liiga lai. Ei meeldi mulle kui krae peaaegu et üle õlgade ripub, seega läheb see krae kingikotti ning pean endale uue tegema.