Lõngajääkidest pikk sall

 Ma ei raatsi kunagi lõngajääke ära visata, aga palju sa neid lapitekke ikka kood ja heegeldad. Seekord tegin kotitäiest lõngajuppidest hunniku tutte. Siis otsisin välja kõige suurema kera ülesharutatud lõngaga ning kudusin tutid salliotstesse.

Riiul ja vannitoamatt

Pikk vaikus on olnud, aga näpud on siiski vaikuseperioodil vähemalt sama usinalt liikunud kui muidu. Pildistamine läheb lausa meelest ära. Osad asjad on ka pooleli. Näiteks teeb mu mees mu tellimise järgi II korruse kõrge laega koridori mu nodi jaoks riiuleid. Tema ehitab, mina värvin. Plaan on mitu riiulit üksteise otsa teha ning siis sinna veel redel ehitada, mida saab vajaduse järgi lihtsalt õigesse kohta tirida. Riiulite värvimine käib mu ateljees:

 

Siit on näha üks väike jupike seinast kuhu riiulid tulevad. Üks riiul tuleb vannitoa ukse ja korstnajala vahele, ülejäänud uste kohale:

 

Hakkab looma! Õnneks on lae all piisavalt ruumi, saaks lausa kolm rida üksteise otsa tõsta kui tahtmist oleks.

 

Minul on jälle vanad väsinud stretchlinad välja otsitud, mis kevadel kaltsukast ostsin. Värvisin linad ära, lõikusin ribadeks ning hakkasin vannituppa uut vaipa tegema. Ainuke häda on, et sõrmed teeb see nõelaga õmblemine hellaks ning vahepeal peab pause tegema. Sellised trikotaazhist vaibad on jala all jube mõnusad ja pehmed. Kasutatud lõng, millega ribad kokku õmblen, on emast jäänud, mingisugune sünteetika mida käte vahel katki tõmmata ei jaksa. Nii et vaiba jaoks sobibki suurepäraselt, ei saa seda kuidagi ära lõhkuda.

Ja see on alles algus!

Kootud lapitekk lõngajääkidest

Seda tekki hakkasin juba vähemalt 4-5 aastat tagasi kuduma, lõngajääkide ärakasutamiseks. Lõpptulemus on minu jaoks väga eriline, sest mõned tükid on ka ema kootud sellest ajast, kui ta mul siin külas käis. Ema alustas ka kokku sobitamist ja õmblemist. Ema enam ei ole, aga tema kootud tükid teevad teki sees sooja edasi.
Kui lõpuks tükid kokku õmblesin, jäi mõistus seisma, mis tagumise poolega teha, kuigi fliis oli juba ostetud. Nii kootud osa kui tagakülg on mõlemad venivast materjalist, nii et otsustasin lõpuks pooled piki lapiääri kokku õmmelda. Väheke kipakad ja kõverad õmblused tulid, aga no käsitöö on käsitöö. Loodetavasti on kõveruses oma sharm.

 

Äärtesse õmblesin riidest servad, need jäid ka natuke loperdama, aga midagi ei ole teha, ei hakka ometi liimiriiet kogu teki alla triikima. 

 Lõppkokkuvõttes sai tekk päris suur, 170 x 210, ning VÄGA soe ja pehme.

Lõngajääkidest väike öökull

Muudkui vaatan netist, et heegeldatud mänguasjad on väga popid. Proovisin siis ka ühel õhtul teleka eest jorutades väikese asja heegeldada. Natuke pusimist oli, aga nüüd on öökull juba teel ühe väikese tüdruku poole.

Kassimaja

Leidsin netist toreda lingi mis lubas kassimaja 10 minutiga:  http://www.instructables.com/id/DIY-cat-tent/. Ilmselt olen ma liiga koba, minul kulus aega 30 minutit. Kõige rohkem tööd oli traadist riidepuu sirguvenitamisega. Päris sirgeks ma neid ei saanudki.

Lisaks otsustasin papi peale kleepida fliisi tüki et kassidel pehmem oleks sees lösutada. Valitud liim oli kahjuks liiga tugeva haisuga, kõik kolm kassi kes meil praegu on, torkasid uudishimulikult oma pea majakesse ja kaugemale ei jõudnud. Instruktsioonidega õpetuse alt kommentaarid ütlevad küll, et "kõik" kassid läksid muudkui lupsti oma uude majja ning jäid sinna elu lõpuni, nii et ilmselt meie omad pirtsutavad siiski liimihaisu pärast. Mina mätsisin fliisi alla pva-d, aga ilmselt oleks pidanud lihtsalt liimipüstolit kasutama.

 

Uhket ja ilusat t-särki ma ka ei raatsinud kulutada, nii et meie kassimaja on värviplekiline, kõver, vana ja ärapestud :)).

Kuigi meie kasside jaoks see maja eriline edulugu polnud, siis idee on minu meelest siiski väga hea. Võtad mõned asjad mis igas majapidamises olemas on, teibid kokku ning pere neljajalgsetel on vähemalt veidikeseks ajaks uudistamist.
Kui keegi veel sellist maja on proovinud/proovib teha, siis ma hea meelega tahaks teada, mis teie kassid sellest arvasid :)

Mütsid, mütsid, mütsid!

Meil siin Lillehammeris on nii niru suvi, et ma koon igaks-juhuks mütse. Ei tea iial, millal lumesadu tuleb. Mõned mütsid on kingitusteks, teised müügiks, kolmandad enda perele.
See komplekt on kootud merinovillase ja Dropsi Kid-silk`i (siid ja mohäär) seguga. See on mu viimase aja suur lemmik segu, pehme, mõnus ja siidine.

Ja ka baretid on mu viimase aja suur nostalgiline lemmik. Lilla barett on samuti merino ja kid-silki segu. Seda baretti proovis eile mu mehe 91-aastane vanaema, tõmbas selle endale nagu kausi üle silmade ning arvas siis, et suur sai. Ei oska need norrakad ikka baretti kanda.

 Need mütsid on kootud topelt lõngast, mu põhjatute lõngakorvide alpakaosakonnast. Tore jälle vanad jäägid ära kasutada.

 Viimane müts on jällegi merino ning kid-silki segu.

Ilukuur toolile

Arvasin, et vanast ajast on "enne" pilt olemas, aga valesti arvasin. Nii et kahjuks pole muud ette näidata, kui jupikest eelmisest toolikattest. Tool oli originaalis lakitud puit. Vana tooli paljaks kiskumine on väga tolmune töö, teinekord olen targem ja teen seda õues. Nüüd pean kogu oma töötoa jälle tolmuimejaga põhjalikult üle käima ning riiulid lapiga puhtaks pühkima.
Nagu originaalvärvides varuservadest näha, oli see päris ilus samblaroheline riidetükk punaste detailidega, mis aastatega korralikult ära pleekis.

Tool oli omadega nii läbi, et katte vahetusest ja tooli värvimistest kujunes suurem töö. Vahepeal käisin youtubest tooli restaureerimise videot vaatamas ning siis tegin ise järgi.

 Peale uute paelte panemist kinnitasin vedrud. See oli kõige hullem osa. Mina kasutasin vanasid vedrusid ning nende kinnitamine oli ilge kamm ning tundus, et kõik viis vedru jäid eri suunas ning eri kõrgusel turritama. Sel etapil oli küll tahtmine kogu kupatus prügimäele saata. Peale tõmbasin jälle riide.

 Videos oli esindatud igasugu  vinged materjalid ning töövahendid, aga mina kasutasin seda, mida varem valmis olin hankinud. Kuigi proffi tööd vaadates valdas mind üha suurem kahtlus, kuidas minu tulemus lõpuks välja näeb ja istumise all tundub. Vaadatud õppevideo oli neljaosaline, ning peale poolepeale jõudmist selgus, et töö edasisest käigust rohkem välja pole pandud. Õnneks. Edasi sain oma parema äranägemise järgi ja ilma süümepiinadeta edasi meisterdada. Põhjaks panin puuvilla ning sellele tõmbasin peale 4 kihti vatiini moodi asja, mida siit ühest netipoest kunagi tellisin. Siis tõmbasin jälle kotiriide peale et kogu kupatust koos hoida.

Lõpptulemus oli barokne ja pastelne, ise olen päris rahul. Katteriie on Tartu kesklinna Abakhanist. Teine samasugune alastikistud tool ootab veel järjekorda.