Eelmisel nädalal sai sirgu venitatud uus ôlasall mis läheb Trondheimi lähedale jõulukingiks. Ka sinna on veel üks jäänud teha. Sallidest on viimasel ajal kerge mürgitus, hakkasin endale kuduma sooja jakki, nii et hetkel on käsil neli erinevat tööd, mis ei ole minu puhul ebatavaline. Hea on vahepeal värvi, mustreid ja lõnga paksust vahetada.
Norra riigitelevisioonis oli mõni nädal tagasi Suur Kudumisõhtu millele järgnes Suur Kudumisöö. Neljatunnisele kudumisõhtule elasin ise kududes kaasa. Tegemist oli hea vanaaegse telesaatega, kus aeti mõnusalt juttu, näidati erinevaid tehnikaid, töid, lõngasid jne. Saatejuhiks oli noor punapõskne naine, kes kogu aeg muudkui naeratas ja enda seljas kampsuneid vahetas. Nurgas eri gruppidena istusid kudujad, nende kudumistööde arengut jälgiti nelja tunni jooksul korduvalt. Üks saate külalistest oli naine, kes ei kannatanud poolikuid kudumistöösid. Ei ole just ebatavaline, et mõni kudumistöö lausa aastaid poolikuna varraste otsas kapis vedeleb. Sellele naisele toodi tuttavate poolt just selliseid "elutöid" lõpetamisele. Tal oli kaasas näitena üks poolik kott, mis silmnähtavalt oli pärit 1980. lõpust kui mustreid ja värvivalikut vaadata. Minu poolikud tööd õnneks just aastaid ei vedele, varem või hiljem tuleb isu jälle peale ning järgneb kiire lõpuspurt. Aga kellegi teiste töid ma küll ei viitsiks koguaeg valmis kududa.
Suurele Kudumisõhtule järgnes, nagu öeldud, Suur Kudumisöö. Seal taheti Guinessi rekordit purustada, kampsuni kudumine alates lamba pügamisest kuni valmis kampsunini. Seda ma enam vaadata ei viitsinud, sest ka see üritus kestis vähemalt neli tundi. Hiljem kolleegid töö juures kommenteerisid, et lõpptulemuseks oli kole kampsun. Sinine sall on mul tegelikult juba pikemat aega kapis, aga alles nüüd tuli meelde pilti teha. See on nüüd müügis ning ootab uut omanikku.
