Soe vest vanaemale

Kudujal on ikka alati kotiga lõngajääke. Ja kuna mu mehel on 93-aastane vanaema kes kergelt külmetab (milline vanainimene ei külmeta...), kudusin vanaprouale vesti. See on selline vanaema, kelle kohta memm ei sobi ütelda, vaid just proua. Vanaema istub ka 93-sena tikksirgelt toolil ning lõhnab kogu aeg seebi järele, juuksed rulli keeratud ja käed ontlikult süles. Ma pole 6. aasta jooksul seda prouat kordagi koduriietes diivanil lösakil näinud. Ma vanaemale väga meeldin ning mu kudumid võtab ta ka alati suure tänuga vastu, siis on ikka rõõm uue sooja asjaga külla minna.

Nööbid olid veel ostmata kui kampsunit vanaemale selga proovisin. Selle peale arvas vanaema, et mis sa arvad et mul kodus nööpe pole, oi kui palju on! Nii mul siis nööpidega pilti polegi ette näidata, vanaema pidi nööbiäri ise jonksu ajama.

Vardad soonikule suuruses 3 ning mustriosale 3,5. Kootud on kahekordse Eesti lambavillasega. Seekord võtsin peale alumist soonikut kummaltki poolt 8 silmust haaknõelte peale ja kui kehaosa oli valmis kootud, kudusin 3-ste varrastega ka nööbi- ja nööbiauguserva. Mustrid on siit ja sealt kokku otsitud, väikesed on jälle mu armsast Suurest Kindaraamatust ning kahevärviline ühest Norra mustrite raamatust.

Panen lõpuks veel mõned pildid meie autoreisist. Kuna kaameral oli pildistamise ajal ees laiobjektiiv, siis on pildid kohati natuke väljavenitatud.
Selle koha nimi on Helleren. "Helle" tähendab norra keeles kallakut ja pole raske aru saada, miks koha nimi Helleren on. Selles kohas on mitusada aastat elatud, praeguseks on alles vaid 2 maja. Majadel on ainult laudkatus, sest kalju kaitsva asetuse tõttu vihm majani ei ulatu. Rohkem saab jälle siit lugeda.

Helleren asus nii kauni vaatega fjordi ääres.

Värske suvine bulgurisalat ja ilusaid vaateid

Katariina ja mina oleme ilmselt suvilselt näljased, retsepte tuleb viimasel ajal rohkem, kui kudumeid. Mul on muuseas üks vest ka valmis saanud, see ootab ainult nööpe.
Senikaua jagan oma üsna alles avastatud bulgurisalati retsepti. Salat on värske ja suvine, bulguri võib hommikul likku panna ja niimoodi ootamisaega kokku hoida.

2dl.bulgurit
3 tomatit
1 kurk
hakitud rohelist sibulat
hakitud peterselli
poole sidruni mahl
4 spl (oliivi)õli
soola

Pane bulgur külma vette likku kuni see on pehme (ca 45min). Vala bulgur sõelale ja vajuta vesi välja. Lisaks võib ja bulguri puhta käteräti sisse valada ning vesi välja väänata, sest vesine salat pole just hea. Mina pressisin bulgurit sõela sees ja lasin siis veel nõrguda.
Kurk ja tomatid tükeldada väikesteks tükkideks ning siis kogu kupatus kokku segada.
Sobib süüa pitaga või siis nagu meie, grillitud liha või kala juurde.

Meil on käes puhkuse viimane nädal. Ühe nädala seiklesime mööda Norrat ringi. Üheks elamuseks oli Preikestolen`i ehk Kantsli peale ronimine. Kaljunukk meenutab fjordi poolt kõnetooli ehk kantslit, sellest ka nimi. Preikestolen on üks Norra enim külastatud turistiatraktsioon. Üks suund on ca 4 km, tõus on lausa 14-15%. Kuna sihtpunkt on väga populaarne, siis käib mäkke ronimine järjekorras. Ma pole kunagi varem looduses järjekorras liikunud, aga tasus ära.
Huvilised saavad siit veel Preikestoleni kohta lugeda .

Moos moos moos !

Puhkus sa imeline aeg. Kui muidu toob töönädala lõpp endaga kaasa samakiire ärasõidu linnast maale nagu roti lahkumine uppuvalt laevalt, siis puhkusega on kuidagi teised lood. Nii mõnus on kodus rahulikult toimetada ja tosserdada... Tegemised, mis seni ajapuudusel ripakile jäädud saavad nagu muuseas tehtud - ei tea kust seda aega järsku juurde tuli :-) Noppisin oma aiast esimese maasikasaagi ja teisaldasin pliidi, poti ja suhkru koostöös purkidesse hoiule.

Šokolaadikook peedist ja rukkist

Leidsin arvutist oma retseptihunnikust ühe huvitava koogiretsepti mida ma ei olegi varem proovinud. Niipalju kui mul meeles, siis tegemist on Eesti kõige tervislikuma talveküpsetisega 2016 mille autoriks Monika Reinberg.

Retsept siis järgmine:

3 muna
150g rafineerimata suhkrut
1/4 tl soola
100g sulatatud tumedat šokolaadi
50g purustatud pähkleid ( kasutasin India pähkleid)
100g rukkitäisterajahu
1tl küpsetuspulbrit
100g sulatatud võid
250g toorest riivitud punapeeti ( vaat mina kasutasin poes müüdavat riivitud keedupeeti ja see sobis ka suurepäraselt)

Vahusta munad suhkru ja soolaga. Sega juurde sulatatud või ja šokolaad. Sega hulka küpsetuspulbri ja rukkijahu segu. Viimasena lisa pähklid ja riivitud peet. Sega ühtlaseks ja vala võitatud vormi. Küpseta 200 kraadi juures umbes 30 minutit. Peale võib soovi korral teha kakaoglasuuri. 

Hmm, no ma usun et kui ei ütle et koogis on peet siis ei arva seda keegi ära no kui just väga ei songi taldrikus :D Kook sai imeline, mahlane, mitte liiga rammus ega magus. Eriti hea kui jätta veidi suuremad pähklitükid, mis mõnusalt krõmpsuvad hamba all ja ikka maitset ka annavad. Ühesõnaga - läheb korduvale kordamisele. 

Kasutasin 26cm läbimõõduga vormi. 

Ja tulemus siis selline. Peamine osa veidi krõbu, keskelt mõnus mahlane. Maitseb imehästi ka ilma lisanditeta.

Jääkuubikud

Sai siin veidi aega tagsi õisi nopitud ja kuubikuvormiga sügavkülma laotud. Oota ja oota et oleks asja neid ka välja võtta aga vihma muudkui sajab ja isegi kui ei saja, siis niipalju ikka sooja pole et midagi jahutada tahaks.

Margaretad on kõige paremad enda taastootjad läbi suve, niida aga muudkui maha ja nädala pärast on nad jälle õites. Poeg tegi mulle siin märkuse, et võiks ikka midagi söödavat külmutada, mis seda maltsa ikka joogi sisse toppida :-) Noh, täitsa peab proovima, murelid peaks täitsa mahtuma kuigi ma arvan et ta parema meelega tahaks seal näha vorsti ja sinki :D

Kuubikuvabrik...

Mehine kampsun

Koon juba mitu kuud oma mehele kampsunit, vahepeal üht ja teist kätt opereerides venis kudumine vist lausa 4-5 kuu pikkuseks. Aga nüüd on kampsun valmis, kuigi hetkel keeldub mees seda selga panemast, sest väljas on 21 kraadi. Kampsun on korralik lambavillane. Küsisin küll, kas ta välja, päikeselisse rohelusse ei taha poseerima minna. Ei tahtnud.

Kampsuni leidsin Kate Davies`i blogist, kust seda mustrit tutvustakse kui Islandi oma. Mina leidsin sama mustri oma kallist Kindaraamatust. Ei ole siin ikka midagi nii, et muster on ainult ühele kohale iseloomulik, maailm polnud juba hobuste-vankrite ajal suur, mustrid reisisid samamoodi,

Ma tavaliselt koon kampsunit nii, et vaatan pilti ning teen ise nagu tahan. Olen kunagi ka kirjelduste järgi kudunud, aga no mina küll kunagi õiges suuruses asja lõpuks ei saa, aja näpuga rida kuitahes orjalikult. Enamasti tuleb kampsun siis vales suuruses, kas liiga väike või siis nii suur, et hüppa saunalavalt sisse. Nii olengi ise hakkanud arvutama hakanud, palju silmi vardale vaja, kui pikalt kududa enne kui varrukaaugud tulevad jne. Selle kampsuniga oli kõige rohkem pusimist kapuutsi tehes. Olen varem ainult paar korda kapuutsi kudunud ja see oli ka ammu. Ütlen ausalt, et kapuutsi kudusin 2x, äärt lausa 4. Küll jäi kiskuma, siis lokkama. Esimene kapuuts sai selline, et kui mees oma pea sealt läbi toppis, nägi ta välja nagu megasuur beebi, ainult lutt oli puudu. Mul läks kogu energia naermise peale ära, ei tulnud kahjuks pähegi pilti teha.

Minimütsid, -sokid ja käpikud

Nüüd midagi, mis on mu südamele väga lähedal. Meie linna haigla kuulutab aeg-ajalt, et vajatakse enneaegselt sündinud lastele pehmeid kudumeid, et pisikestel käed-jalad ning pea soojas hoida. Otsisin oma jäägikotist pehmeid puuvillaseid lõngajääke ning asusin kuduma. Isegi need minimõõdus asjad on mõnele lapsele siiski veel suured, kui järgmisel nädalal haiglasse lähen kudumeid üle andma, küsin järele kas veel väiksemaid ka tahetakse. Kui teil ka kodus tuli tahtmine niimoodi kõige nõrgemaid aidata, siis saab kindlasti kohalikust sünnitusosakonnast järgi küsida, kas vajatakse kudumeid. Enneaegne sünnitus tuleb ikka ootamatult ning pole selleks keegi ette valmistunud.