Koitõrjekotikesed

Ettevaatus on parem, kui näritud kudumid. Mul endal pole küll kunagi vaja olnud koidega sõda pidada, aga lapsepõlvest on meeles koipuru näritud sokkide sees. Koid ei armasta teadupäevast tugevaid lõhnasid ning oma kudumisahtlitesse ja lõngakorvidesse olen mina ikka ennetavalt seepe pannud. Nüüd tegin ajaviiteks piparmündilõhnalisi (õigem oleks küll öelda -haisulisi) vidinaid. Nimelt uhasin peopesasuuruste õmmeldud mänguasjade sisse pandud vatiini sisse ohtralt piparmündiõli. Tagantjärgi tarkusena olgu ka hoiatatud et selle töö ajal piparmündiste sõrmedega silmi sügada ei maksa.
Alguses panin tehtud loomakesed koridori mütsi-ja kampsunisahtlisse, aga piparmündi lõhn sai ikka nii vänge, et kolisin koitõrjevahendid edasi kudumist ootava lõnga korvidesse. Kudumise ajal jõuab lõng niikuinii natuke tuulduda, nii et las pigem lõhnab tiba vängelt, kui et koid sisse kolivad.

 

Saagu valgus

Blogimises on pikk paus olnud, kõigepealt oli puhkuste aeg ning siis juhtus meiega midagi, mida kellelegi ei sooviks. Aga selline on elu ning kuidagi tuleb edasi minna.

Enne suvepuhkust jõudsin teha ühe lambi.
Selleks ostsin kasutatud asjade poest ühe lambivarju, lisaks oli mul varutud lambijuhe, traati, kollast sprayvärvi ja tangid.

 Tirisin tangidega traati ümber lambivarju nagu ämblik, erilist süsteemi polnud. Traati oli kahes eri jämeduses. Kui tihedus paras tundus, pihustasin varju kollase sprayvärviga üle.

Lõpuks olin veel ühest nodipoest kuldset traati ning odavaid rohelisi pärleid ostnud ning nendega tegin lambivarjule viimase lihvi.