Setesdal-kampsun

Ämm on juba mitu aastat soojalt rääkinud kunagi jõuludeks saadud Marius-kampsunitest mis äi üsna varsti masinas kenasti väikeseks vanutas. Ma olen ämma vihjetest väga hästi aru saanud, aga minu meelest on Mariuse muster igav ja Norras väga ära käiatud. Setesdali kampsuni muster pole just palju põnevam, kuid vähemalt on mustrit rohkem ja kaelus on teistmoodi.
Setesdali kampsun näeb välja selline:

Ämmale-äiale valisin põhivärviks helehalli ning mustri jaoks ühele tumehalli, teisele tumesinise. Kampsuni kudumine on nagu ikka kampsuni kudumine, kõige rohkem huvi pakkus mulle tegelikult kaelus, sest polnud sellist kunagi varem teinud. Norras on tavaline mustrikampsunid ühes tükis valmis kududa ning siis käiseaugud hiljem lahti lõigata. Sellest natuke hiljem.

Kaelaava alustades pidin 9 silmust kokku võtma ning siis järgmisel ringil 4 silmust uuesti varrastele looma. Siis kudusin ringselt edasi kuni kaelaauguni.

Kudusin mõlemad kered ja käised valmis enne kui monteerima hakkasin. Nagu näete, äia kampsunile tegin ka rinnatasku, talle meeldivad rinnataskuga kampsunid kuhu telefoni saab pista. Selle eest saan kindlasti boonuspunkte.

Enne käiseaukude ja kaeluse lahti lõikamist märkisin teist värvi lõngaga õige koha ja pikkuse.

Siis õmblesin käsitsi servad kinni et kudum hargnema ei hakkaks. Saab ka masinaga õmmelda (sik-sakk) aga siis tuleb õmbluse alla kas liimiriie triikida või ajaleht traageldada, muidu venib õmbluskoht väga välja. Mina ei viitsinud lihtsalt masinat välja otsida.

Kui ääreõmblused tehtud, sai väheke kääridega müratud. Siis õmblesin kõigepealt õla pealt kokku, seejärel käised külge.

Kaelaava lõikasin samuti lahti.

 Kaelaava kudumine käis järgmiselt: võtsin mõlemalt poolt ühesuguse arvu silmuseid vardale ning kurgu alla jäävast nurgast kasvatasin igal parempoolsel ringil 2 silmust juurde. Kui kootud oli 2 cm, kudusin pahempidise rea ning siis jälle kahandasin igal 2 ringil 2 silmust mõlemas nurgas. Kui kaelus kootud, jäi üle see pahupoolelt kampsuni külge õmmelda.

Järgmine samm monteerimisel oli paela külge õmblemine. Mustrilehel seisis lakooniliselt: monteeri pael kampsuni külge. Ma pusserdasin mõlema paelaga kokku ikka mitu tundi. Kõige raskem oli õlgade pealt ilusti saada, sest seal on kõige "järsum" kurv. Igatahes õppisin seda, et vanasõna seitse korda mõõda, ükskord lõika peab väga paika. Samuti tasub kõik õmblused kõigepealt traageldada, ning siis veelkord proovida. Et tulemus korrektsem tuleks siis olgu öeldud et pressisin kampsunit nii enne lahti lõikamist, peale käiste õmblemist ja kaeluse kudumist, peale paela traageldamast ning pärast masinaga kinni õmblemist.

Peale pikka kirumist, ohkimist ja pussedamist sai pael külge õmmeldud. Ainult haagid veel puudu

Äia kampsunile kudusin ka taskuava. Mingit õpetust selle kohta mul küll pole anda, see on iseenda vaimusünnitus. Algul võtsin kindla arvu silmuseid haaknõela peale ootama ning lõin sama arvu silmuseid uuesti kudumisvardale. Hiljem kudusin haaknõelal seisvatest silmustest sooniku mille nurgad õmblesin kampsuni külge. Siis mõõtsin riidetükist sobiva tasku pikkuse ja laiuse, käristasin selle masinaga kokku ning õmblesin siis käsitsi kampsuni külge.

Tasku näeb seestpoolt selline välja. Õmblesin ka alumised nurgad kampsuni külge kinni, mõtlesin et ehk siis venitab ülemist osa vähem.

Lõpuks sain kampsunid valmis ja võin üsna kindlalt väita et samasuguseid ma enam kunagi ei koo.

Nüüd on vähemalt selleks aastaks ämmale-äiale jõulukingitused kotis, järgmised 10 aastat on mehe asi selle eest hoolitseda.

Lihtne suusamüts

Meil on siin Lillehammeris talv "täies õies", kui niimoodi tohib väljenduda. Ülepäeviti kühveldame lund, siis tuleb natuke sula et ikka libe ka oleks ning siis uus lumi peale.
Peale esimest suusatamist kudusin endale kibekähku parajalt paksu suusamütsi. Mulle meeldib viimasel ajal hirmsasti mütse pikupead kududa, siis saab kukla peale kaare teha. Sellise kaarega müts ei libise nii lihtsalt üles ning kõrvad on ilusasti soojad. Kasutatud lõng on Islandi korrutamata villane Lettlopi. Mulle hirmsasti meeldib. Lõhnab lamba järgi, käes tundub robustne ja kare, kuid peas olles on müts pehme ja mis peaasi- ei aja sügelema.

Mütsi kudumiseks mul mingit õpetust ei ole. Tavaliselt koon väikese proovitüki ning mõõdan vana mütsi pealt pikkuse. Selle mütsi puhul võtsin iga uue ringi peal ülevalt ühe silma kokku. Kui niimoodi 7 silma kokku oli võetud, võtsin kaheksanda ringi peal kokkuvõetud silmade sõlmedest uued 7 silma üles. Ning siis hakkasin jälle kahandama. Kuklaosas võtsin alguses 3 ringi peal igakord ühe silma kokku, kudusin siis mõned ringid ilma kahandamata. Kui kuklaosa parasjagu pikk tundus, tegin jälle uued silmad juurde et ülejäänud müts ühepikkune tuleks. Lõpuks õmblesin mütsi küljed kokku ja peanupu otsast samuti. Ei tea kas sai arusaadav õpetus...

Töös olev jalgrada

 Enne kui lumi maha tuli, jõudsin tsemendist mõned jalgteekivid valada. Kogusin kokku kõik parajas suuruses plastikust anumad, millest kahju polnud ei määrida ega ka kahju, kui mõni neist juhuslikult katki peaks minema. Märkisin veekindla vildikaga kõikide külje peale 7 cm et teaksin enam-vähem ühepaksused kettad valada. Varusin veel mõned kilekotid mis lahti lõikasin, toiduõli, käte kaitsmiseks kindad, tsementi, vett ja umbrohusest aianurgast paar suuremat lehte. Korraga oli kasutuses kaks keskmist kaussi, kaks pisikest ämbrit ning üks suurem ämber.
Kõigepealt tegin kilekotid natuke õliseks ning laotasin siis anumate põhja nii et nad enam-vähem ka servad ära kataks. Siis panin paari poti põhja lehed ning segasin tsemendi valmis. Peale seda tuli ainult potid-plänikud vajaliku kõrguseni ära täita ja garaazhi kuivama tõsta.

Peale 3-4 päevast ootamist kopsisin oma uued kivid anumatest välja. Kile eemaldamine polnud mingi probleem, Taimelehed tulid ka lihtsalt ära. Kui miski siiski veel hästi ära ei taha tulla, tuleb ainult taimel lasta ilusasti ära kuivada, siis koorub see ise maha.

Kevadel valan veel kivisid juurde ning siis kaevan lillelabidaga parajad augud et jalutusrada oleks muruga ühel tasandil.

Talvine laternameeleolu

Kellele siis küünlad ei meeldiks, aga küünlad tahmavad ning elava tule juurest ei tohi ära minna. Mõnusa hämara õhtumeeleolu jaoks on aga laternad väga toredad. Ülemise laterna sees olevad küünlad töötavad patareidega. Esikus mul vajalikus kohas kontakti pole, lisaks ei taha sinna põrandale juhtmeid vedelema. Kui tulukesed väga nõrgaks lähevad, pistan patareid jälle ööseks laadijasse.
Valge laterna sees on elektriküünlad. Et küünlad nutsuna laterna põrandal ei vedeleks, siis olen kirjaklambri ülemise osa sisse peitu painutanud ning siis juhtme paaris kohas üles riputanud. Lihtne moodus talvine tuba õdusamaks teha.

Kolmandas laternas on vuhvelküünlad mis samuti patareidel töötavad. Iga kell lülitavad end kindlal ajal sisse ning siis 6 tundi hiljem jälle välja. 

Sain sissekande peale Sillelt ka tema kibekiirelt kokkupandud kaunistuse. Ega polegi muud vaja kui suurt purki, jõuluküünlaid ning isetehtud kuulid mis küünaldele otsa torgata. Kuulide tegemist olen varem kirjeldanud selles sissekandes.

Jalapink sai uue kuue

Neli aastat tagasi leidsin kasutatud asjade poest ilusa jalapingi, mille plaanisin kohe-kohe korda teha. Jalapink oli väsinud, kuid mitte logu. Kate oli pleekunud ja natuke räbal ning lakitud puit kulunud. 

Jalapingi sees on kaval panipaik. Kellele siis ei meeldiks et ilus asi ka praktiline on. Aja jooksul oli ainult panipaiga vahesein kaduma läinud.

Esimese tööna kiskusin katteriided maha.

Peale naelte väljakoukimist ja katteriiete eemaldamist oli pink juppideks lammutatud, et siis jälle saaks üles hakata ehitama. Punase katteriide asemele ma uut ei tahtnud panna, seepärast pahteldasin puidupahtliga naelaaugud üle, lasin kastil kuivada ning nühkisin siis pahtlijäljed jms ebatasasemad kohad liivapaberiga üle. Pingi jalad lükkasin samuti liivapaberiga üle et vanast lakist lahti saada.

Peale seda algas juba lõbusam osa. Jalapingi kaane peal olev polstrimaterjal oli minu meelest täitsa kasutatav, nii et tõmbasin sellele lihtsalt tihedamat tekstiili peale nn. aluskatteks ja lõikasin siis klambrite lähedalt üleliigse serva maha. 

Alusriide peale tõmbasin kunagi ammu Abakhanist hoopis ühe teise tooli jaoks ostetud sinise mööbliriide. Puidust osad kruvisin uuesti kokku ja pintseldasin valge krundiga üle. Pingi võõpasin moodsalt halliks. Kõige hullem osa värvimistöö juures on pintslite pesemine, sellepärast ostan, kui vähegi võimalik, veebaasil leiduvaid värve. Ma tean küll et sellised värvid sisaldavad plastmasse ja pole üldse loodussõbralikud, aga no ma lihtsalt vihkan õliste pintslitega jändamist. Õlivärviseid pintleid ei saa kunagi puhtaks, uuesti maalima hakates tilgub tärpentiini veel pool tundi tagantjärgi ning lõpuks peab poolikuid töid üle võõpama poolkõva pintsliga, millel enne otsad on vastu lauda pehmeks taotud, mis siis et pintsel kahe kihi vahepeal tärpentiini oli uputatud. 

Lõpuks tundus sinine kate halli tooli peal liiga viisakas ja ontlik, nii et õmblesin jällegi aastaid kapis vedelenud lillelise paela katte peale. Vot ei tea kunagi millal midagi vaja läheb, olin varem seda paela mitu korda vahtinud ja nüüd siis oli seda täpselt õige pikkus olemas. Roosipael on samuti Abakhanist ostetud.

Roosid õmblesin peale kõvera mööblinõelaga, ilma vist ei maksaks proovidagi. 

Panipaiga värvisin samuti ära ning vahetasin vanad vasekarva hinged uute hõbedaste vastu välja, sest ei mäletanud, kuhu ma need neli aastat tagasi maha kruvitud hinged pannud olin. Tookord alustasin ka jalapingi värvimist nagu sisekaane pealt näha, kuid kui töö uuesti ette võtsin, oli sinine värv juba hoopis aiamööbli peale ära kulutatud. Sinine värv on õlivärv, seepärast ei hakanud ma seda ka maha nühkima, otsustasin et liiga palju tööd ja vaeva, kes seda kaant seestpoolt ikka nii väga vahib.

Nüüd on meil siis päris oma ja kordumatu jalapink. Mitte et meil seda vaja läheks, aga mis teha kui mulle vanad asjad meeldivad.

Platetegu

Kiitsin küll oktoobris suure suuga et aiahooaeg on lõppenud, ja tegelikult ju on ka sest esimene lumi oli 30 cm paks ning ei sulanudki ära, kuid mul on siiski veel aiateost mõned postitamata pildid. Esiteks unustasin täpsemalt kirjutada plate ehitamisest.
Plate ehitamine võttis 2 päeva. Esimesel päeval tegid mees ja mu äi kõige igavama ettevalmistava töö, teisel päeval kruvisime laudu paika.
Kõigepealt tuli maapind enam-vähem tasaseks lükata. Alustalade alla panime välistrepi ehitamisest järele jäänud suured kiviblokid. Oleks võinud ka tsemendist toed valada, aga kui maapind on stabiilne ning kõvaks tambitud, siis pole see vajalik sest plate on niipalju raske et seisab stabiilselt, ütlesid kaks tarka. Kui plate tõesti peaks majast hakkama eemale nihkuma või viltu vajuma, eks ma siis vaatan neid kurja pilguga.
Kõige suurem töö oligi aluskivide loodi ajamine, sellega jändasid mehed päris mitu tundi. Hitte ainult et sama tala peab mõlemast servast loodis olema, kõik järgmised talad peavad ju ka üksteisega loodis olema. Ma hoolitsesin selle eest, et mul samal ajal köögis/toas/teisel pool maja tegemist oleks.
Et umbrohi läbi plate turritama ei hakkaks, panime plate alla katte. See ei ole igavene umbrohutõke, aga mõned aastad peab vastu. Lõppude lõpuks - mis üldse igavene on?

Teiselt poolt platet ka:

Kui teisel päeval juba plankude kruvimiseks läks, torkasin ka oma nina välja ning olin abiks. Teise päeva pärastlõunaks nägi sündmuskoht juba niimoodi välja:

Kolm nädalat ja natuke vingumist hiljem kruvis mees ka ürdipeenar/liivakasti servad paika. Ürdipeenra servad on vooderdatud seestpoolt ehituskilega (klambrilööjaga paika pandud), see on paks kile mida ehituspoes müüakse. Siis ei voola muld edasi plate alla või serva alt välja, puit ei hakka nii kiiresti mädanema. Samuti saab mulla lihtsamalt välja kühveldada kui peaks vajadus olema ürdipeenrast liivakast teha.

Kuusekäpik

Jõulud lähenevad hirmsa kiirusega ning mul juba esimesed jõuluehted tehtud. Enda meelest olin suhteliselt originaalne, aga hiljem nägin kohalikus käsitööpoes sama ideed müügis, aga müstilise hinnaga - peaaegu 16 eurot paar. Õhtu jooksul treib mitu sellist minikäpikut valmis, see on vist esimene kootud käsitöö mida mina näen mis ära tasub.
Poes nähtud käpikud olid must-valged ruudulised. Mina enda omadele toppisin ka natuke vatiini sisse peale pressimist. Kasutasin vardaid nr 2, soonikus 12 silmust, kindaosas 14.

Kärbsekampsun

No tegin veel endale ühe kampsuni, seekord raglaankaelusega variandi. Kõik mustrid on eesti kudumisraamatutest, kasutatud kas kinnaste või sokkide peal. Ja nööpide tagumisele poolele õmblesin tugevduspaela nagu tavaliselt. Risti kasutati vanasti mustrites omanikku kaitsva maagiana, loodetavasti töötab see ka minu puhul.