Mehine kampsun

Koon juba mitu kuud oma mehele kampsunit, vahepeal üht ja teist kätt opereerides venis kudumine vist lausa 4-5 kuu pikkuseks. Aga nüüd on kampsun valmis, kuigi hetkel keeldub mees seda selga panemast, sest väljas on 21 kraadi. Kampsun on korralik lambavillane. Küsisin küll, kas ta välja, päikeselisse rohelusse ei taha poseerima minna. Ei tahtnud.

Kampsuni leidsin Kate Davies`i blogist, kust seda mustrit tutvustakse kui Islandi oma. Mina leidsin sama mustri oma kallist Kindaraamatust. Ei ole siin ikka midagi nii, et muster on ainult ühele kohale iseloomulik, maailm polnud juba hobuste-vankrite ajal suur, mustrid reisisid samamoodi,

Ma tavaliselt koon kampsunit nii, et vaatan pilti ning teen ise nagu tahan. Olen kunagi ka kirjelduste järgi kudunud, aga no mina küll kunagi õiges suuruses asja lõpuks ei saa, aja näpuga rida kuitahes orjalikult. Enamasti tuleb kampsun siis vales suuruses, kas liiga väike või siis nii suur, et hüppa saunalavalt sisse. Nii olengi ise hakkanud arvutama hakanud, palju silmi vardale vaja, kui pikalt kududa enne kui varrukaaugud tulevad jne. Selle kampsuniga oli kõige rohkem pusimist kapuutsi tehes. Olen varem ainult paar korda kapuutsi kudunud ja see oli ka ammu. Ütlen ausalt, et kapuutsi kudusin 2x, äärt lausa 4. Küll jäi kiskuma, siis lokkama. Esimene kapuuts sai selline, et kui mees oma pea sealt läbi toppis, nägi ta välja nagu megasuur beebi, ainult lutt oli puudu. Mul läks kogu energia naermise peale ära, ei tulnud kahjuks pähegi pilti teha.