2013. aasta viimane

Mitte et ma aasta lõpetuseks oma nirusid taimi tahaks näidata, oh ei. Sain hoopis pika venitamisega üle värvitud kaubaaluse, millele umbes kaks aastat tagasi rattad alla sai kruvitud. Kaubaaluse värvimiseks kasutasin paatide jaoks mõeldud värvi, siis saab suvehooajaks taimed ilusasti rõdule kärutada ning vihm ei tee maalingule häda midagi.
Enam-vähem sama rahul olen viimase tellimustööga, mis sai napilt enne jõule tellijale ära saadetud ning mingi ime tõttu jõudis just jõuluõhtul kohale ka.

Ilusat jõuluaega ning veel ilusamat aastavahetust siit sel talvel nii vihmasest ja pimedast Norrast :)

Veel mütse

Esimene müts sai kootud elukaaslasele, kes mu esimesi helkurmütse vaadates natuke kadeda häälega mainis, et sellist mütsi kannaks ise ka ja et tal üleüldse polegi paksu mütsi. Kasutatud lõngad on Dropsi omad, Lima ja Alpakka, et müts siis paks ja soe saaks. Muster on 1975.a. Nõukogude Naisest.

Teine müts läheb kõige suuremale õepojale. Muster on Saara kirjastuse suurepärasest Kihnu mustrite raamatust. Kuigi kududes tuleb meeles pidada, et sisse on lipsanud kirjaviga, kaheksanurga küljest on puudu sisemine sinine nurk.
Tellisin endale jõulukingituseks veel paar raamatut nende kirjastusest, no nii toredad on lihtsalt nende käsitöö raamatud. Nüüd on mul muu hulgas ka kordustrükist ilmunud Haapsalu räti raamat.

Kolmas müts on mulle endale, Nepali ja Alpakka lõngaga kootud. Vaja veel ainult vooder sisse õmmelda, siis ei puhu tuul enam aukudest sisse. Muster on pärit Garnstudiost, aga enam ma seda üles leida ei suuda. Väga hea mütsimuster igatahes, ülevalt kokku võttes jäi pealae pealt muster ilus justkui lill.

Valamine

Suvest on veel alles pool kotti tsementi ning novembrikuus sai sellega veidi müratud.
Vanast ajast on mul alles erinevaid värvimuldasid, mida kordamööda erinevate tsemendisegude sisse olen lisanud.

Kassipiima pudelite "taaskasutus"

Siin sai kasutatud pesuvahendi pudelit. Ei tea veel täpselt, mis valatud pudeliga pihta hakkata peale selle, et aeg-ajalt ukse vahele takistuseks pista või raskusena kapsatünni peal kasutada, aga tore oli katsetada. Korgi sisse valasin tsementi siis, kui pudel juba oli ära kuivanud ja plastikust välja lõigatud.

Kärbsemüts ja mõned sallid

Sai valmis teine kärbsemüts ôepojale nr2. Nüüd on veel üks jäänud teha.
Eelmisel nädalal sai sirgu venitatud uus ôlasall mis läheb Trondheimi lähedale jõulukingiks. Ka sinna on veel üks jäänud teha. Sallidest on viimasel ajal kerge mürgitus, hakkasin endale kuduma sooja jakki, nii et hetkel on käsil neli erinevat tööd, mis ei ole minu puhul ebatavaline. Hea on vahepeal värvi, mustreid ja lõnga paksust vahetada.
Norra riigitelevisioonis oli mõni nädal tagasi Suur Kudumisõhtu millele järgnes Suur Kudumisöö. Neljatunnisele kudumisõhtule elasin ise kududes kaasa. Tegemist oli hea vanaaegse telesaatega, kus aeti mõnusalt juttu, näidati erinevaid tehnikaid, töid, lõngasid jne. Saatejuhiks oli noor punapõskne naine, kes kogu aeg muudkui naeratas ja enda seljas kampsuneid vahetas. Nurgas eri gruppidena istusid kudujad, nende kudumistööde arengut jälgiti nelja tunni jooksul korduvalt. Üks saate külalistest oli naine, kes ei kannatanud poolikuid kudumistöösid. Ei ole just ebatavaline, et mõni kudumistöö lausa aastaid poolikuna varraste otsas kapis vedeleb. Sellele naisele toodi tuttavate poolt just selliseid "elutöid" lõpetamisele. Tal oli kaasas näitena üks poolik kott, mis silmnähtavalt oli pärit 1980. lõpust kui mustreid ja värvivalikut vaadata. Minu poolikud tööd õnneks just aastaid ei vedele, varem või hiljem tuleb isu jälle peale ning järgneb kiire lõpuspurt. Aga kellegi teiste töid ma küll ei viitsiks koguaeg valmis kududa.



Suurele Kudumisõhtule järgnes, nagu öeldud, Suur Kudumisöö. Seal taheti Guinessi rekordit purustada, kampsuni kudumine alates lamba pügamisest kuni valmis kampsunini. Seda ma enam vaadata ei viitsinud, sest ka see üritus kestis vähemalt neli tundi. Hiljem kolleegid töö juures kommenteerisid, et lõpptulemuseks oli kole kampsun.

Sinine sall on mul tegelikult juba pikemat aega kapis, aga alles nüüd tuli meelde pilti teha. See on nüüd müügis ning ootab uut omanikku.

Mütsisadu

Ma pole kunagi varem nii palju mütse kudunud, kui sellel sügisel. Põhjuseid on kaks- koristan oma lõngavarusid vähemaks ning valmistun iga-talviseks laadaks ette. Laat toimub Lillehammeris, ning tulud ei lähe mitte minu taskusse, vaid kohalikule loomakaitsele mille juhatuse liige ma olen. Kogutud rahade eest maksame põhiliselt loomaarsti arveid.

Erandiks on viimane väljariputatud müts, see on kootud ühele mu õepoegadest ning on natuke eriline, aga sellest kõige lõpuks.

Viimane müts on mu õepojale nagu varem mainisin. Eriline on see, et leidsin poest reflekspaela, mille olen osale mustrist sisse kudunud ning ka tuti sisse pannud. Kes peale jõule näeb Tartumaal kolme helendava mütsiga poissi, need teadku et tegemist on mu sugulastega.
Kasutasin paksu, pehmet ja mõnusat Dropsi Big Merino lõnga. Vardad 3,5 ja soonikuosa 80 silmust, peale soonikut veel 10 silmust juurde. Kärbse muster on muuseas Muhu põlviku pealt. Ainuke miinus oligi ehk see, et reflekspaelaga võrreldes oli lõng tunduvalt paksem ning helkurit pole nii palju näha kui ma tahtsin. Järgmisele mütsile tikin helkuri-osa peale.

Vardataskud

Suure kudujana on mul ka suur hulk vardaid, mis üheskoos suures purgis magamas käivad kui mul neile parasjagu tööd pole anda. Kui samas suuruses sukavardad veel ühte punti saab siduda, siis on ringvarrastega hoopis hullem lugu. Mida pikemad ringvardad, seda hullemini puntrasse need end koos teiste ringvarrastega topsis olles kerivad. Sel nädalal olen pusserdanud vardataskute kallal ning nüüd on mul kaks eri magalat oma töövahenditele.
Taskutele lisaks panin veel toeks kõige tavalisema püksikummi, et vardad välja ei kukuks. Sukavarraste tasku ülemise ääre saab ka tagasi keerata nagu klapi kui tasku jälle kokku rullida, siis ei kuku vardad välja. Tasku "seljaosale" panin toeks vatiini, mille rebisin pooleks. Vatiini saab nimelt ilusasti kaheks jagada, kui ühest servast tirida. Terve vatiin jääb liiga paks, poolitatud oli just paras. Kui just mitte väga paksust materjalist vardataskut ei õmmelda, jääb minu meelest ainult kangast tasku liiga lire.

Pluusist kleit ja lõngast sall

Kaks aastat tagasi ostsin endale pluusi, mille alumine äär oli tobedalt kaares, nii et käsi natuke rohkem liigutades oli teinekord kõhtu ka näha. Peale paari kasutamist jäigi pluus appi vedelema. Nüüd tegin sellest kleidi.

Et  vöö paremini istuks, õmblesin eesosa keskele truki. Peab ütlema, et vöö õmblemine võttis vist küll kõige rohkem aega. Nii et soovitan teistelegi, kel on muidu armas pluus, mis liiga lühikeseks kipub jääma. Seelikuosa külge õmblemine ei võta pikalt aega.
Peale selle sain valmis oma esimese tellimustöö mis läheb jõulukingituseks Trøndelagi. Kaks salli veel kududa.

Et kael soojas püsiks

Vahepeal on mul muude asjade seas valmis saanud ka paar kaelasoojendajat ning roosa alpakka lõngast sall. Kaelasoojendaja mustri saab paari euro eest osta siit blogist, muster on lihtne ja geniaalne. Ma esimese heegeldasin, aga kuna suur heegeldamise fänn pole, siis järgmiste keskosad juba kudusin. Kasutasin Dropsi alpakka lõnga ning pärlikudet. Servad ja paelad ikka heegeldasin. Kauni kaela puudumisel tuli pildistamiseks kasutada jahupurki.

Sall on kootud käpa mustri järele, aga kuna kudumisest on juba mõni aeg möödas, siis ma enam täpselt ei mäleta, millist käpamustrit ja millist serva ma täpselt kasutasin. Ma elan nimelt sellises luksuses, et mul on nüüd lausa kaks suurt uuemat pitsimustri raamatut, ning kaks päritud pitsimustri raamatut. Kui uus salliraamat augusti lõpus müüki tuli, siis ootasin seda sama ärevalt, pangakaart näpus, nagu mõni ootab oma iidoli kontserdi piletite müügialgust. Nüüd on Helga Rüütli salliraamat mulle juba Norra järgi jõudnud ning olen seda oma elukaaslase meelelahutuseks õndsa ilmega mitu korda lapanud. Piinan ka teda vahepeal (näe, vaata, kui ilus!!), kui ta rumala peaga liiga lähedale istub. Siis ta vastab kannatlikult -mhmh.

 

Talve tulekuks

Beebitekk Drops Alaska 100% villasest lõngast sõbrannale, kes kolib Teravmägedesse. Külmas kohas peab selline asi ikka paks ja soe olema. Mingit mustrit mul ees ei olnud. Keskmine ruut on kootud pikkadel varrastel. Siis võtsin silmad ringvarrastele ning igal teisel ringil kasvatasin nurkadest 2 silma juurde. Iga värvivahetusega lappasin vanu silueti lõikelehti, et uus muster leida. No ja siis alati armsad mummud vahele. Serv on heegeldatud.

Viimase pildi pealt on mustreid natuke paremini näha.

Peale kudumise olen ennast lõbustanud betooni valamisega. Talvel on ikka mõnus küünlaid põletada. Betooni valamine on lihtne, kasutatavad kausid ja küünlad on enne ainult vaja õliga kokku määrida. Proovisin kasutada ka konservipurke, sinna toppisin pikad küünlad. Minu kasutatud purgid olid lainelise plekiga, nii et pärast tuli purgid ümbert ära lõigata. Nood küünlajalad läksid Loomakaitse loterii auhindadeks enne, kui mul meelde tuli pilte teha, nii et ehk teine kord.

Välguga tehtud pildi pealt on paremini näha. Teeküünlad ladusin juhuslikult, tagumikud uppis, kausi põhja. Enne pintseldasin nii kausi kui küünlad toiduõliga kokku. Tõstsin ettevaatlikult tsemendi peale ning lasin paar päeva seista.

Geniaalne abimees

Kel vaja mustri ülesjoonistamiseks vôi värvidega mängimiseks (lapitehnika) paberit, leiab netist mitmeid abimehi, minu poolne tore leid on Needlepointers, kus saab mängida nii mustriruudu ja -paberi suuruse, värvide ja vormidega.

Veel parem mustri joonistamise koht on siin http://www.tricksyknitter.com/ ja siin: http://knitbird.com/
Mustreid saab salvestada ning avalikuks teha või siis ainult enda jaoks hoida.

Pikk puhkus

Kuuenädalane puhkus saab 1.augustil läbi, niuts-niuts. Ei teagi kuhu need päevad nii ruttu kadusid. Eestis käisime ka just nende kõige kuumemate päevade ajal, ahnitsesin Liannist peenikest merinovillast ja linast lõnga kaasa.
Ise olen vahepeal valmis saanud ühe suvekampsuni, õmmelnud kaks kleiti ja teksaseeliku. Riideid seekord veel ei näita, sest hiljem oma elukaaslase klõpsutatud pilte vaadates pidin tõdema, et viletsamat fotograafi annab ikka otsida.
Nigelatest piltidest vaatamata olen talle meeleheaks õmmelnud väikese kolme taskuga koti, kuhu ta oma habemeajamisaparaadi, selle laadija ja lisavidinad saab toppida, et tööreisile mõnus kaasa oleks võtta.

Eestist sai seekord kaasa toodud ka emast järele jäänud käsitööajakirju ja lõikelehti. Oma lappamisega väga kaugele pole veel jõudnud, aga ühe lõikelehe peal seisab isegi ilusasti "Eesti Naine" ja aastaarv 1938.

Vanu ajakirju lapates leiab kiiresti üles ajatud mustrid mis päevasest moest hoolimata on ilusad vaadata ning nn. hooajamustrid, millega hiljem muud peale ei oska hakata kui vaatad ja mõtled et näed, oli jah...

Lõpetuseks väike maitseproov 1986.a jaanuarikuise "Nõukogude Naise" mustrilehest, laste käpikutest. Kuna olen vales arvutis, ei saa kahjuks pilte hetkel ilusamaks timmida. 

Alleaa

 Kiiktool sai suure ootamisega lõpuks üle värvitud, musta katmiseks kulus 3 kihti heledat värvi ning iga uue kihi kuivamine võttis õhuniiskuse tõttu ikka rohkem ja rohkem aega. Nüüd julgeme juba tooli peale istuda ka. Kaalumisel on nelja seljatoepulga siniseks värvimine, aga enne peab tõesti ilm suvisemaks minema.

Turtle Ninja

Valmis sai uus, Norra suvesse sobiv kampsun, sall ja tutimüts.

Lõng on Dropsi Alpaca ja Fabel. Ma olen Fabelit ka varem vahtinud ja mõelnud, et kes nii kirevat lõnga küll kasutab, aga kui garnstudios kampsuni pilti nägin, armusin sellesse samblarohelisse segusse täitsa ära.
Salli kudusin mitte kitsast otsast alustades, vaid piki külge ripskoes.Soovitan soojalt. Sallid kipuvad alati end soolikaks rulli keerama, aga pikkupidi kududes tuleb probleemi pole, nendest kahest lõngast ripskoes kududest tuli sall ka paks ja soe. Ning boonusena ei visanud ka pidev varda keeramine üle, kuna ühtejutti sai üle 300 silmuse kududa.

Oh padjas, mu pisar ja ohe

Mul on alanud kuuenädalane puhkus. Olgu öeldud, et see pole normaalne puhkuse pikkus isegi mitte Ńorra heaoluühiskonnas (mul riigitöötajana on aastas õigus "ainult" 5.nädalasele puhkusele, erafirmas töötavale elukaaslasele antakse 4.nädalat). Kuid kui on käsil töökoha vahetus, on paras aeg enne uude kohta asumist väljateenitud ning seni kasutamata puhkus ära puhata.
Mis tähendab muidugi seda, et võib aga uusi projekte käsile võtta.
Siit tulebki väike piilukas, millega praegu nii mõnusasti tegelen. Käisin esimesel puhkuse päeval linna peal tillerdamas ning astusin kasutatud asjade poest läbi. Koju tulin "uue" kiiktooli ja jalapingiga, lisaks ootab eelmisest kevadest värvimist kohvi-/lillelauake. Järgmised kaks päeva on rekordilistes kogustes vihma ladistanud, nii et värvi kuivamine võtab kordades kauem aega. Värviks soovitati poes sama värvi, mida puidust paatide värvimiseks kasutatakse, siis kannatab välisilma ning puidu liikumist ilma et praod sisse lööks.

Meie uuele kiiktoolile kudusin juba ka istmekatte. Lõikasin poroloonist paraja ringi välja ning kudusin vanadest saapapaeladest (mis veel puntras ja lühikesteks lõikamata olid. Ma ei teagi kust ema neid omal ajal sai, aga mul on neid tervelt kaks kilekoti täit) uue padjakatte. Padi ühelt poolt:

Ja teiselt:

Saapapael peaks nii tagumiku nühkimist kui ka kahe kassi seljaskõõlumist kannatama.
Ja kogu selle padjajutu lõpetuseks kuulasin nostalgiarõõmust ka Padjaklubi laulukest, soovitan teilegi!