Hargipitsiline merehall sall

Jaanuaris tuli äkitselt meelde, et lubasin sügisel lolli peaga käsitööliidus hargipitsi näidata. Enda meelest lubasin ainult näidata, aga Käsitööliidu kontakt pani mulle lausa 3 x 2 tundi kinni, et saaks kursuseid pidada. Otsisin kerge paanikaga oma töövahendid ülesse ning hargipitsitasin sellise salli.

Nii suurt asja pole lihtne korraga ühele pildile saada.

Ja kuna elu on õpetanud, et isegi endatehtud pildid koridoripeegli ees on paremad, kui mehe klõpsitud, siis ma isegi enam ei küsi ta käest.

Uus variant pärlikraest

Hiljuti näitasin oma uut kraed, mis liiga lai sai, heegeldasin osaliselt sama mustri järgi uue. Nööbi panin ka ette.

Polarbrød - polaarleib

Kel tavalisest leivast isu täis ning midagi eksootilist proovida tahab, sellele soovitan soojalt Norras poppi polaarleiba. Enda tutvusringkonnas olen küll ainuke, kes seda kodus viitsib teha, teised ostavad poes kotis nätskeks muutunud polaarleiba. Ah kui nad teaks kui mõnusalt krõbedad ja pehmed kodutehtud pätsikud on! Kui mul polaarleivategu tehtud, mugime kõigepealt mehega mõned värsked latakad, viilud, koogid või kuidas neid kutsudagi. Siis topin jahtunud kettad kilekotti ja viskan sügavkülma. Kui siis hommikuti ketta haaval mikros leib soojaks lasta, oleks kohe nagu värsket saanud, sama aromaatne ja pehme kui pannilt tulnud leib. Polaarleiba saab ka rösteris soojendada. 

6-7 dl.nisujahu

4 dl kaerajahu (kaerajahu teeb küpsetised mahlasemaks)

50gr. pärmi

1/2 tl soola

5 dl. piima

30 gr.sulavõid

sega kuivaineid (sool pane kõige lõpuks ühte nurka), Lisa leige piim sulatatud võiga. Sõku kuni tainas on mõnus, pehme, aga käte külge enam ei kleepu. Lase taignal tunnike kerkida.

Jaga taigen 16 tükiks ning rulli neist umbes 14 cm läbimõõduga kettad. Pane ahjupannile käteräti alla 30 minutiks kerkima, enne torgi kahvliga augud ka sisse.

Ei väsi nina alla hõõrumast et minul on suur ja uhke elektripann. Aga neid kettaid saab ka teha kas kuival praepannil või otse pliidiraual, eriti kui veel vana hea puupliit kööginurgas on. 

 Praadida tuleb natuke üle keskmise kuumal plaadil, aga samas mitte ka ülikuumal plaadil. Minu pannil on kõige suurem kuumus 8, mina praen oma polaarleibasid kuue peal. Siis on neil natuke aega kerkida ka, enne kui läbi küpsevad.

 Retseptis seisab, et kui peale kopsides õõnsat häält teeb, siis on leib valmis.

 Üks laupäevaennelõunane polaarleivalaadung.

 Midagi paremat, kui värske pärmitagnast küpsetis või ja juustuga, on raske leida.

Jõulutekk

Mul oli iidamast-aadamast kapis hunnik jõuluteemalisi kangaid mis kunagi ühe sõbranna käest sain. Kleiti just sellistest kangasest ei õmble. Tegin teki.

Aga enne kui tekist räägin, kirjutan oma lapitehnika "tarkuseterad":

• Pese kangad enne kasutamist läbi. Kangad tõmbavad peale pesu 3-14% kokku. Samuti võivad erksad kangad esimese pesu ajal värvi anda.
• Uuri enne kasutamist kangad läbi- trükivead, pleekunud kohad, augud? Isegi kangapoest ostetud uutel kangastel võivad defektid olla.
• Triigi peale igat õmblust. Siis satuvad nurgad ilusamalt kokku ning tulemus jääb korrektsem.
• Lõika servasid sirgeks peale ribade kokkuõmblemist. Sama põhjus mis eelmisel.
• Traagelda enne teppimist kokku. Nõelad libisevad välja kui suure kangaga mässata.

Minu tekk sai hästi paljudest erinevatest kangastest kokku õmmeldud, asja mõte oli ju kappi tühjendada ning uusi kangaid mitte juurde osta.
Vaheribade jaoks õmblesin alguses aja kokkuhoiu mõttes pikad ribad kokku. Triibuline riba on mu mehe vana triiksärk.

 Ning siis lõikasin sellest välja 5 cm laiused ribad.

Kui kõik tükid kokku olid käristatud, panin põrandale aluskülje (mille samuti juppidest kokku õmblesin) ning vatiini, siis kõige peale lapitükkidest poole. Vahet pole kui kõik tükid ühepikkused pole, peale teppimist on palju lihtsam välisservad ühesuguseks lõigata.

Käisin mitu korda käpuli tekist üle ja tegin sellele pikad paid seestpoolt väljapoole, et kihid võimalikult sirgelt üksteise peale saaks. Siis kinnitasin mitmest kohast nõeltega, enne kui traageldama hakkasin.

Traageldasin heegelniidiga. Jämedat värvilist niiti on pärast kergem jälle välja koukida ning see ei lähe samuti nii kergelt katki kui juhuslikult tekki vale nurga all venitama satub.

 Niimoodi risti-rästi ja suurte pistetega sain teki kokku traageldatud.

Peale traageldamist joonistasin tekstiilikriidiga teppimise kohad teki peale.

Seekord valisin masinaga teppimise ning nagu ette arvasin, siis 3 kihi õmblemisel tekkisid ikka alumise poole peale teinekord sellised ekstra voldid.

 Need arutasin jälle mõne sentimeetri pikkuselt lahti

 Ning õmblesin siis uuesti masina alt läbi. Trikk on selles, et õmblemise ajal tuleb siis kahe käega kangaid kahele poole venitada. Seal kus mul näpud on, seal on tegelikult käed ja õmblemise ajal surun kangast parasjagu pingule ristipidises suunas.

Niimoodi ristisuunas tasub tegelikult kogu teppimise aja õmmelda, samal ajal käega alt kontrollides ega volte ei tule. Eriti hoolikas tasub olla üleminekukohtades kus üks teping teisest üle jookseb.

Minu tekk sai niimodi tepitud:

Ja tagumine külg, nagu varem mainitud, sai samuti juppidest kokku õmmeldud.

Servad on samuti viimastest jääkidest õmmeldud.

 Nüüd jääb ainult loota, et mul jõulude ajal ka meeles on tekk kapist välja otsida.
Võiks arvata, et nüüd on mul kapis rohkem vaba ruumi, aga peab tunnistama, et käisin eelmisel nädalal kangapoes ja täiendasin varusid....

Nõelapadjanädal

Leidsin ühest taanikeelsest käsitööraamatust nunnud nõelapadjad:

Mõtlesin et mis see siis järgi on teha.
Õpetuses seisis et igale asjale tuli vooder panna. Esimesele padjale tegingi, aga ei näinud asjal mõtet, minu meelest tegi vatiin nii väikese asja õmblemise ainult kohmakamaks. Ülejäänud padjad on ilma voodrita. Lillesüda ja nõelapadja põhi on ühesuurused

 Lilleõite arv on 8. Üritasin küll nii, et keel suunurgast peaaegu et väljas, aga mina neid nii ilusaks ja ümaraks masinaga õmmelda ei osanud kui raamatus olnud nõelapatjadel.

 Peale kroonlehtede õmblemast tuleb keskmine ring välja lõigata ning lilleõis ümber pöörata.

 Keskmine osa tuleb seestpoolt kokku õmmelda, ümber keerata ja siis kaheksast kohast 1-2 mm. laiused "triibud" õmmelda. Õpetuses oli kirjas, et triipude vahed tuleb ühtlaselt ära mõõta. Mina valisin lihtsama tee, õmblesin järjest vastakuti asetsevad kohad ära.

 Enne monteerimist oli mul valmis tehtud sellised jupid:

Kroonlehed traageldasin enne masinal õmblemist käsitsi kinni. Kuna kereosal oli 8 triipu, siis oli neid lihtne 8 kroonlehega kokku sobitada.

 Enne ringide külgeõmblemist keerasin nõelapadja jälle pahupidi ja traageldasin põhja külge. Alumise põhja külge jätsin 3 cm pikkuse ava et nõelapadja jälle õigetpidi saaks keerata.

 Nõelapadjad tasub ikka korralikult täis toppida, nii et küljed kenasti punnis. Siis veel viimase liigutusena õmmelda nööbid mõlemale poole korraga.

Sellised said minu riidejääkidest nõelapadjad, õielehed on kipakad, eriti hästi torkab see silma ühevärvilise pealt.

 Siis tegin mõned ilma kroonleheta ka. Roheline on eriti pontshiku moodi.
Nõelapadjad on nii paksud ja mõnusad, et neid saab julgelt käes hoida ilma, et nõela läbi padja kätte torkaks.

Tegin lõpetuseks veel ühe pisikese nõelapadja, mida saab õmblusmasina külge riputada. Et ei peaks õmbluse seest nõelu noppides neid suhu toppima.

Suur vannimüts suurele pannile

Paar aastat tagasi ostsin tüki läbipaistvat vakstut, plaan oli teha kate grillile, et ei peaks suviti grilli kogu aeg kasutamiste vahepeal varju alla tirima. Eks iga asi läheb ruttu inetuks kui ei hoia. Olen oma uhke suure küpsetusalusega sel talvel päris palju küpsetanud ning siis küpsetamiste vahepeal pole seda ära viitsinud pakkida. Aga kuna panni tuleb kasutamiste vahepeal rasvaga kergelt määrida, siis hakkab sinna tolm ülihästi kinni. Nüüd tegin grillivakstust hoopis pannile katte peale.

Kõigepealt panin panni tagurpidi kile peale ja joonistasin veekindla vildikaga peale. Siis mõõtsin paraja kauguse servade jaoks ning lõikasin vakstust tüki välja. Tagantjärgi vaatasin, et sisemist ringi poleks vaja olnud joonistada, oleks kohe võinud välimise ringi välja mõõta.

Siis otsisin karbist mitu meetrit musta püksikummi ning õmblesin selle ca 4 cm välimisest servast sissepoole, kaks ringi tegin peale. Muidugi mitte üksteise otsa, vaid paralleelselt. Oleks mul kodus laiemat kummi olnud, oleks ühest ringist piisanud. Õmblemiseks valisin õmbluse, mis sobis trikotaazhile ning lubas venimist, samuti venitasin õmblemise ajal kummi et see pingul hoiaks.

Kuna kapis on vakstut veel, siis teen suvel kindlasti ka grillile mütsi pähe. Niimoodi võib ju mida iganes katta, võib presendist ka aiamööblile mütsid pähe õmmelda.

Vahepeal läheb nässu ka

Kudusin ühele väikesele poisile lõngajääkidest draakonikampsuni ning olin ise päris rahul, kuni otsustasin peale monteerimist kampsunit "väheke vanutada". Muidu oleks kampsun liiga suur tulnud ja millegipärast tundis vanutamine tol hetkel hea mõttena.
Tulemus oli pettumust valmistav, Kampsun vanus liiga paksuks. Tumepunane lõng andis valgele värvi (ma ei tea mida ma siis ootasin). Lisaks ei tõmmanud heegeldatud kaelus sama palju kokku ja jäi peale vanutamist lokkima. Kolmekordne pettumus.

Teksatagumikukott

Kui ma paar nädalat tagasi teksapükstest padjakatet teha pusisin, siis oli veel energiat ka ühe koti jaoks, enne kui paksu materjali õmblemine ära tüütas. Kott läks kohalikule loomakaitsele loteriiauhinnaks.