Nõelapadjanädal

Leidsin ühest taanikeelsest käsitööraamatust nunnud nõelapadjad:

Mõtlesin et mis see siis järgi on teha.
Õpetuses seisis et igale asjale tuli vooder panna. Esimesele padjale tegingi, aga ei näinud asjal mõtet, minu meelest tegi vatiin nii väikese asja õmblemise ainult kohmakamaks. Ülejäänud padjad on ilma voodrita. Lillesüda ja nõelapadja põhi on ühesuurused

 Lilleõite arv on 8. Üritasin küll nii, et keel suunurgast peaaegu et väljas, aga mina neid nii ilusaks ja ümaraks masinaga õmmelda ei osanud kui raamatus olnud nõelapatjadel.

 Peale kroonlehtede õmblemast tuleb keskmine ring välja lõigata ning lilleõis ümber pöörata.

 Keskmine osa tuleb seestpoolt kokku õmmelda, ümber keerata ja siis kaheksast kohast 1-2 mm. laiused "triibud" õmmelda. Õpetuses oli kirjas, et triipude vahed tuleb ühtlaselt ära mõõta. Mina valisin lihtsama tee, õmblesin järjest vastakuti asetsevad kohad ära.

 Enne monteerimist oli mul valmis tehtud sellised jupid:

Kroonlehed traageldasin enne masinal õmblemist käsitsi kinni. Kuna kereosal oli 8 triipu, siis oli neid lihtne 8 kroonlehega kokku sobitada.

 Enne ringide külgeõmblemist keerasin nõelapadja jälle pahupidi ja traageldasin põhja külge. Alumise põhja külge jätsin 3 cm pikkuse ava et nõelapadja jälle õigetpidi saaks keerata.

 Nõelapadjad tasub ikka korralikult täis toppida, nii et küljed kenasti punnis. Siis veel viimase liigutusena õmmelda nööbid mõlemale poole korraga.

Sellised said minu riidejääkidest nõelapadjad, õielehed on kipakad, eriti hästi torkab see silma ühevärvilise pealt.

 Siis tegin mõned ilma kroonleheta ka. Roheline on eriti pontshiku moodi.
Nõelapadjad on nii paksud ja mõnusad, et neid saab julgelt käes hoida ilma, et nõela läbi padja kätte torkaks.

Tegin lõpetuseks veel ühe pisikese nõelapadja, mida saab õmblusmasina külge riputada. Et ei peaks õmbluse seest nõelu noppides neid suhu toppima.