Uuel aastal uue soniga

Minu mees on sonikandja. Õmmelda mulle ei meeldi, aga vahest võtan ennast siiski kokku. Mõni aasta tagasi oli ajakirjas Käsitöö lihtne soni muster, selle järgi olen mehele juba 4-5 soni õmmelnud.

Millegipärast on nii, et iga kord kui üle hulga aja mustri välja otsin, siis ei mäleta täpselt, kuidas see monteerimine käiski. Nii peangi iga kord jälle näpuga rida ajama.
Müts ise koosneb 3 eri detailist. Kuna meeste riided on värvivalikult tagasihoidlikud, siis tegin vähemalt kärtsu voodri.

Mütsi enda tugevdasin seestpoolt liimiriietega. Nii liimiriie kui mütsiriie on Abakhanist.

 Lõikelehes soovitati nokka tugevdada kas liimiriidega või plastikuga. Varasemalt olen tugevdanud lihtsalt liimiriidega, aga no ikkagi jääb natuke lödi. Seekord lõikasin tallele pandud vihikukaanest noka tugevduse välja (teate küll, mõnel spiraaltraadiga vihikul on sellised läbipaistvad plastikkaaned ka ümber).  Nokka õmmeldes lõhkusin kaks nõela ära enne kui taipasin õmbluskarbist tugevama nõela otsida.
Lõppviimistlusena õmblesin veel mütsi alläärde paela mis siis sissepoole keerasin ja käsitsi kinni õmblesin.

 Eriti tugeva liimiriide ning nokatugevdusega tuli müts kuidagi ilusam küll, ei vaju nokk lössi ning ka soni ise hoiab paremini.