Nostalgilised laualinad

Mul on karpaalkanali sündroom, nn. "lüpsjate haigus" juba 11 aastat. Kindlasti meie pere nõrk koht, sest emal oli omal ajal sama häda, kõigepealt sai süstid, siis opereeriti. Mina pole kumbagi läbi teinud sest mäletan, et emal tekkis põletik mingi aja pärast tagasi, sest töö oli lihtsalt selline. Olen mõelnud et eks peab ise lihtsalt hoidma kuni saab. Argipäev on üldiselt ok, aga vahepeal mingi tegevus aktiveerib põletiku. Kudumine pole ka just sellise vaevusega kasulik, nii et kui käed jälle tavalisest valusamad on, siis panen vardad ära ning otsin muud tegevust. Seekord koukisin õmblusmasina lagedale ning sorasin oma tekstiilivarudes.

Meil kodus koguti "kaasavara" selleks ajaks, kui oma elu peale läheme. 80-90ndatel oli see vist päris tavaline tegevus, mäletan et õel ja mul oli kummalgi oma sahtel kuhu vanaema ja ema igasuguseid tekstiile jms varusid. Käterätte, padjapüüre. Käterättidele heegeldasime õega kohusetundlikult äärepitse enne kui need sahtlisse "oma elu" ootama jäid. Isegi mingi kohviserviis oli mul seal. Voodiriidematerjalidest pole ma tänaseni midagi erilist teinud, ilusamaid asju olen lihtsalt endaga ühest kohast teise kaasa tassinud.

Nüüd tegin voodilinakangast laualinad. Ehk tunneb mõni kangad isegi ära. Ma arvan, et need on 90-ndatest kuna värvid on erksamad, moodsamad. "kaardipaki" mustriga riiet on mul lausa 2 värvivariandis. Roosa-must ootab veel oma saatust, teisest tegin pika laualina.

Lillelisest kangast sain tehtud kaks laualina ning jäi veelgi kappi varuks. 

 Käterätikangast oli ka ühes karbis, sellest sain 5 käterätti ning samasugune tükk jäi veel karpi. Hämmastav ikka mida kõike kõrvale pandi, tänapäeval tundub see imelik, aga eks 90ndate lõpus oli veel paljudel vannitoa kapis seebi- ja hambapastavarud talongiajast, meie saime end ikka mitu aastat nende seepidega pesta enne kui otsa said. Mõni ime siis, et kõike kõrvale pandi.

Digitaalne lugeja

Suure kudujana on mul suur valik töövahendeid alates erinevatest varrastest kuni abivahenditeni välja, mis teevad kudumise lihtsamaks. Üks asi, mille ma täitsa juhuslikult lõngapoest leidsin, on digitaalne lugeja. See on eriti mõnus sellepärast, et saab igal uuel ringil pöidlaga lugeja nupule vajutada, ilma et kudumist katkestama peaks. Miinusena on võib mainida ehk seda, et kui väga pikalt kududa või vahepeal pausi teha, siis läheb lugeja puhkama ning uuesti seda muudmoodi sisse ei saa lülitada kui suurele nupule vajutades, mis tähendab seda et ekraanile tuleb uus number. Seega tasub pausi teha enne uue ringi alustamist.

Paksud pannkoogid kaneeliga ja ilma - lapper

Meil käisid külalised ning siis otsisin jälle oma suure elektrilise panni välja ja tegin suuri pakse pannkooke. Neid saab ilusti ka tavalise panni peal teha, kuid suurega läheb esiteks kogu koogitegu hästi kiiresti ning lisaks ei ole vaja rasvainet panni peale panna.
Paksud, õhulised ja pehmed lapid on lihtsad teha, ma ei kujuta ette kuidas nende tegu ebaõnnestuma peaks. Sarvesoola võib kindlasti ka soodaga välja vahetada, tasub vähemalt proovida.

Lapper: ca 20 tükki

4 muna
4 spl suhkrut
1 l. keefiri
1 tl. sarvesoola
1 tl soodat
1 dl. sulatatud võid
ca 500 g. nisujahu

Vahusta munad suhkruga. Lahusta sooda keefiriga ning vala sulatatud või sekka. Sega sarvesool jahuga ning sega kõik koostisosad kokku. Lase taignal pool tundi paisuda.
Tainas ei tohi väga laiali valguda, kui sai vedel siis sega veel natuke jahu sekka. Kui õhumullid üles kerkivad ning koogi servad juba tahenenud on, on paras aeg teine pool keerata.

"Lapid" peaks 12-15 cm läbimõõduga olema. Süüakse või ja pruuni juustuga (olen pruuni juustu ka Tartus lõunakeskuses näinud), või siis raputatakse või peale suhkrut.

Lappe saab ka "pimpida" kaneeliseguga uhkemaks.

Kaneelisegu:
1 dl sulatatud võid
1,5 dl pruuni suhkrut
1 spl kaneeli
1 spl suhkrut

Vala kaneelisegu kilekotti nagu piparkoogiglasuur, siis on lihtne spiraale kookidele peale teha. Lase kaneelisegul ka natuke seista, pidi parem olema kasutada kui või natuke jahtunud ja paksem on.

 Kaneelikoogid olid väga maitsvad, söökski justkui kaneelirulle. Ainuke asi mida tuli enne uute kookide pannile panemist teha tuleb, on panni pühkimine kas köögipaberi või lihtsalt puhta käterätiga (see tuleb ju pesus jälle välja). Kui panni puhtaks ei pühi, kõrbevad kaneel ja suhkur ära ning koogid saavad kibeda kõrvalmaitse.
Kui keegi teha proovib siis kirjutage mulle ka, kuidas maitses :)

Uuel aastal uue soniga

Minu mees on sonikandja. Õmmelda mulle ei meeldi, aga vahest võtan ennast siiski kokku. Mõni aasta tagasi oli ajakirjas Käsitöö lihtne soni muster, selle järgi olen mehele juba 4-5 soni õmmelnud.

Millegipärast on nii, et iga kord kui üle hulga aja mustri välja otsin, siis ei mäleta täpselt, kuidas see monteerimine käiski. Nii peangi iga kord jälle näpuga rida ajama.
Müts ise koosneb 3 eri detailist. Kuna meeste riided on värvivalikult tagasihoidlikud, siis tegin vähemalt kärtsu voodri.

Mütsi enda tugevdasin seestpoolt liimiriietega. Nii liimiriie kui mütsiriie on Abakhanist.

 Lõikelehes soovitati nokka tugevdada kas liimiriidega või plastikuga. Varasemalt olen tugevdanud lihtsalt liimiriidega, aga no ikkagi jääb natuke lödi. Seekord lõikasin tallele pandud vihikukaanest noka tugevduse välja (teate küll, mõnel spiraaltraadiga vihikul on sellised läbipaistvad plastikkaaned ka ümber).  Nokka õmmeldes lõhkusin kaks nõela ära enne kui taipasin õmbluskarbist tugevama nõela otsida.
Lõppviimistlusena õmblesin veel mütsi alläärde paela mis siis sissepoole keerasin ja käsitsi kinni õmblesin.

 Eriti tugeva liimiriide ning nokatugevdusega tuli müts kuidagi ilusam küll, ei vaju nokk lössi ning ka soni ise hoiab paremini.

Meikimislaud

Samal ajal, kui ma oma mehega tuttavaks sain, ostsin väikese maja maale. Elasin seal mõned kuud üksinda, siis kolisime kokku ning mingi aja pärast kolisime uude kohta mehe töö pärast. Minu väikest romantilist majakest oleme välja üürinud, kuid märtsi lõpus kolib üüriline ära ning me otsustasime maja müüki panna. Maakler soovitas enne müümist ka maja mingil määral ära sisustada. See pidi müügi lihtsamaks tegema, sest paljud ei oska ette kujutada nt kui suur söögilaud või voodi vastavasse kohta mahub.
Norras on üks sait kuhu pannakse igasuguseid kuulutusi alates tööst, autode ja kinnisvara müügist kuni igasuguste pisikeste asjade müügini. On ka eraldi rubriik kus antakse tasuta asju ära ning nüüd olen ma iga päev seal uurimas, kas meie piirkonnas midagi sobivat ära antakse. Mind hämmastab pidevalt, kui uhkeid asju endale niimoodi tasuta võib saada, mine ainult järgi. Ma täitsa kahetsen, et enne pole taibanud seal aktiivselt uurida. Nüüd on plaan kogu see väike majakene tasuta ära sisustada, kui müügikuulutuse pilte teen, siis näitan kindlasti uuesti, kuidas tulemus on. Meil pole kahjuks järelkäru nii et esialgu piirdume pisemate asjadega mis autosse ja autokatusele mahuvad.
Eelmisel nädalal näiteks tõime sellise meikimislaua ära. Kuulutaja ütles, et tema kasutas lauda õmbluslauana, kuid jalgade jaoks oli liiga vähe ruumi.

Kõigepealt kruvisin muidugi nupud maha. Lihvisin laua liivapaberiga üle ning pinseldasin krundivärviga üle. Siis jäi üle ainult mõned korrad valge värviga üle maalida ning sahtlid vastavalt siis roosa ja kollasega. Konstanteerisin et ei tasu ikka ühtegi maaliraasu ära visata, mine tea, kuna kasutamist leiab.

 Kevadel kärutame selle lauakese minu majja ning plaan on ka peegel seinale kruvida, siis ongi nagu päris mukkimislaud.

 Sobivates värvides tool on ka juba olemas, selle olen varasemast üles vuntsinud.

Rattad alla!

Ilusat uut aastat! Ise loodan, et uus aasta tähendab et allapoole minev kõver peale viit aastat lõpuks ometi ülespoole hakkab minema.

Tänane sissekanne pole mingi imeasi, aga ehk mõnel tekib sellest jälle omale uusi ideid juurde. Ma ise vähemalt armastan teiste tehtud asju vaadata ning äkitselt hakkab mõte mõnest ideest edasi jooksma, sõltub mis mul endal kas kodus olemas on või mida vaja.

Sain mõni aasta tagasi ühe tuttava käest kolm ilusat kasti. Üks mahub täpselt ühte riiulisse, ülejäänud kahte kasti olen muudkui sinna-tänna tõstnud. Kõikidele kastidele on kahele poole trükitud 1917.aastal rajatud Norra püsirohuvabriku logo ning on mõnusalt vanad,

Ostsin poest 8 kummiratast.

 Ja lasin mehel need kastidele alla kruvida. Mitte et ma ise ei suudaks 32 kruvi kasti külge kruvida, aga vahest on lihtsalt hea, kui keegi teine midagi sinu eest ise ära teeb.
Nüüd on mul "uus" kast vinüülidele, kasti on hea seina äärest plaadimängija juurde sikutada ning siis jälle tagasi panna.

Kolmas kast pole nii piklik ja uus kasutaja on sellel ka juba ammu olemas, sest üks kassidest käib seal magamas. Nüüd on lihtsalt lihtsam põrandat pesta, ei kraabi parketti ära.

 Vanad kunstkarusnaha tükid ka sisse, et Hellikul pehmem magada oleks.

Heegeldatud müts

Mulle on hirmsasti meeldima hakanud Tunisian Chrochet ja kuna oli vaja ka üht uut mütsi, siis proovisin kaks asja ühildada. Kuna selle tehnika juures tuleb kõik silmused heegelnõelale ära mahutada siis arvasin, et ju see projekt mul metsa läheb - heegelnõelale ju palju neid ei mahu aga otsustasin siiski proovida. Heegeldasin siis sellise sallimoodi asja, mõõtsin vahepeal ümber oma pea et saaks no nii enam vähem sobiv. Pärast ühendasin "salli" ringiks ja tõmbasin pealt kokku, tups otsa ja valmis ta saigi.